Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks, manitses sadakond aastat tagasi Noor-Eesti almanahhis luuletaja Gustav Suits. Nüüd oleme Euroopaga kokku kuulunud juba aastakümneid ning tahaksime meeleldi unustada, mis oli enne seda, kuid see, mis oli kunagi ühes teises riigis ja hoopis teises ühiskonnas, näib veel mõneski peas visalt edasi elavat.
Juhtkiri: nõukogulik mentaliteet rikub heategevuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude riigis oli ümberringi kõik rahva oma ning seetõttu pigistati ühiskonnas silm kinni selle ees, et kui rahvale midagi väga meeldis, viis ta selle endale teinekord ka koju. Kas mäletate veel, kuidas vastas nõukogudeaegses kultusmultfilmis kass Matroškin vastuseks kirjakandja Petškini küsimusele, kust talle saadetud pakk pärit on? Matroškin ütles, et selle saatis talle kingaviksivabrikus töötav onu, kus kingaviksi lademetes vedeleb – võta ainult…
Heategevusprojekt Eesti Toidupank tegutseb juba aastaid ning selle eesmärk on aidata meie ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid, keda pole meil paraku vähe. Toidupank aitab igal nädalal sadu perekondi, kes elavad vaesuses: ainuüksi eelmisel, 2014. aastal jagati abivajajatele üle miljoni kilogrammi toiduaineid. See on tänuväärne töö, mille tegijatele tuleb kahtlemata tänusõnad öelda. Kuid on kurb, et nende hulka on sattunud ka inimesi, kes peavad end üleval nagu nõukogude kingaviksivabrikus.
Seda mitmel põhjusel. Esiteks on tegemist vargusega, kusjuures varastatakse inimeste tagant, kelle kuu sissetulek küünib sageli vaid mõnesaja euroni. Teiseks varastatakse seda, mida annetajad ja toetajad, kelle abil Toidupank püsib, on andnud usus, et see ka abivajajateni jõuab. Meenub juhtum 2004. aastast, kui Eesti ühiskonnas tekitas palju pahameelt uudis, et osa telefonikõnede ja lühisõnumitega heategevuskampaaniatele kogutavast rahast läheb telefonifirmadele, mitte abivajajatele. Tegemist oli siis ja on ka nüüd hea tahte kuritarvitamisega.
Seekord ei käi jutt Eesti mõistes niigi heal järjel olevatest suurettevõtetest, vaid üksikisikutest. Toidupanga enda esindaja avaldas kahetsust, et tuhandete heade tegude asemel on huviorbiiti sattunud tunduvalt väiksem hulk pahategusid. Kuid tuleb mõista nende inimeste ootusi, kes on Toidupangale annetanud. Nemad soovivad, et paremad palad jõuaksid abivajajate, mitte abijagajate lauale. Seepärast ei peaks Toidupanga esmane huvi olema mitte soovida, et juhtunust ei kirjutataks ja ei räägitaks, vaid puhastada oma maine abiandjate, abivajajate ja kogu ühiskonna silmis.