Nabala kaitsjad: mis saab Tuhala nõiakaevust?

Nabala karstiala lähedale jääv Tuhala nõiakaev. Foto: Mihkel Maripuu

Juha homme toimub järjekordne kohtuistung, kus Paekivitoodete Tehas OÜ taotleb kaevandamislubasid Tuhala nõiakaevust 3,4 km kaugusel asuvale Tammiku ning Saku vallas paiknevale Tagadi mäeeraldisele. Paljud piirkonna elanikud aga seisavad endiselt ala puutumatuse eest ega usalda uuringuid, millele toetuvad kaevandamise lubajad. Salme Väljataga Nabalast, Ants Talioja Tuhalast, Eha Sepping Pahklast ja  Tanel Ots Sakust on kokku pannud omapoolse ülevaate seni teadaolevatest faktidest.

Tegemist on juba kolmanda kohtuistungite sarjaga Nabala maardlasse kaevandamislubade saamiseks. 

Kodanikena peame oma kohuseks kaitsta Nabala, Tuhala ja Pahkla piirkonda põhjendamatute ärihuvide eest. Siinne rahvas sai oma «õppetunni» juba kaks põlvkonda tagasi, kui Angerja jõgi pandi teistpidi voolama ja suunati 9,6 km pikkuse ja kolme meetri sügavuse kraavi abil Vääna jõe asemel Pirita jõkke Tallinna linna veevarustuse parandamiseks. Kaevandamisega ca kümnekordselt sügavamale minna on mõeldamatu!

Algusest peale

1988. a kirjutas geol.-min. teaduste doktor Aada Teedumäe Nabala piirkonnas lubjakivi otsingutööde aruande retsensioonis: «Kellel, millal ja mis põhjusel on püstitatud Nabala lubjakivi leiukoha eelneva uurimise vajadus, sest tehnilis-majanduslikud näitajad ei sisalda kindlust antud maardla kasutuselevõtmise ja eelneva uurimise vajaduse püstitamise otstarbekuses»?

Uuesti tõusis sama teema päevakorda 2004. aastal, kui kolmele kaevandamisfirmale anti luba geoloogilisteks uuringuteks seitsmel mäeeraldisel. Viimase kümne aasta jooksul on kolme valla piirkonnas tehtud palju uuringuid ja toimunud hulgaliselt avalikke arutelusid. Oleme saanud teadlikumaks suhtumisest, et avalikel aruteludel on meile mõnikord soovitatud küsimustele vastamise asemel vastust lugeda ajalehest või kontrollitud, kas küsija ikka teab, kellele ta küsimuse esitas. Vahel on koguni kohaliku kodaniku jutt katkestatud.

Nüüd teame, et: 

• Kaevandajatel puudub tänaseni tehnoloogia kaevandamiseks Nabala tingimustes, kus lubjakivi on 100% põhjavee all.
• Nabala kivi võib kvaliteedilt võrrelda põlevkiviaherainega, näit. nii Nõmmevälja mäeeraldise (s.o 44% Nabala maardla aktiivsest tarbevarust) kui ka põlevkiviaheraine killustik on Los Angelese IV klass.
• Nõmmküla 2005. a geoloogiliste uuringute alusel võib vee juurdevooluks hinnata karjääri lõpuperioodil 23 600 kuupmeetrit ööpäevas, mis moodustaks ca 1/3 Tallinna linna veetarbimisest.
• Harjumaal jätkub ehituslubjakivi aktiivvarusid ilma Nabala maardlata maavaravaru koondbilansi alusel 2014. a kaevandamismahu korral 174 aastaks; loomulikult ei ole kõik aktiivvarud kaevandamislubadega kaetud.
• Nabala maardla neljalt mäeeraldiselt kokku tahetakse kaevandada 21 200 kuupmeetrit aastas, mis on 2,4 korda rohkem kui kaevandati 2014. aastal kogu Harjumaal kokku.
  
   

Väljavõte Nõmmküla mäeeraldise KMH (keskkonnamõju hindamise) aruandest lk 78:

«Esialgselt kavandatud viisil kaevandades kaasneks Nõmmküla lubjakivikarjääri avamise ja töötamisega oluline negatiivne mõju (põhjavee raiskamine, eluslooduse kahjustamine, elanike elutingimuste halvendamine), mis ületaks piirkonna keskkonna- ja sotsiaalse taluvuse ning ei ole seetõttu lubatav».

Ka 2013. aastal ajakirja Keskkonnatehnika teises numbris ilmunud artiklis jõudsid Eesti Geoloogiakeskuse (EGK) geoloogid-kaardistajad järeldusele, et karjääre ei ole Nabala maardla piirkonnas otstarbekas avada.  Põhjenduseks ebasoodsad mäetehnilised tingimused ning lubjakivist saadava killustiku kehvavõitu kvaliteet ja väike väljatulek. Küsimärgi alla seati ka killustiku tootmise majanduslik tasuvus. 

Erapooletu ja erapoolik ekspertiis

Täiesti arusaamatu on kaevandusfirmade ja viimasel ajal ka Eesti Teaduste Akadeemia (ETA) soov leida võimalus Nabala-Tuhala looduskaitseala ja karjääride kooseksisteerimiseks. Nähtavasti ei ole nad süvenenud olukorra tõsidusse.

ETA kirjad peaministrile, riigikogule ja ministeeriumitele ei ole teaduspõhised, sest seal käsitletakse jälle paljudel valeväidetel põhinevat MTÜ Geoeducation Centeri 2012. aasta aruannet, mille kohta esitati Tallinna Ringkonnakohtule juba 2013. aastal vastuväited. Samal ajal jäeti täiesti tähelepanuta Leo Vallneri 2014. aastal valminud töö «Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal», mis annab erapooletu pildi hüdrogeoloogiadoktori teaduslikust ekspertiisist.

Karst Nabalas

Eriti üllatavad on meedias levinud väited, et Nabalas ei ole karsti ja seal toimuv ei mõjuta Tuhala nõiakaevu. Juba Rootsi-aegsetel Nabala kaartidel suundub Mõllu allikas, mis asub Saku ja Kohila valla piiril ca 2 km kaugusel Tammiku uuringualast, Vääna jõkke. Nüüd lõikab selle teekonna läbi 1960ndatel kaevatud kolme meetri sügavune kraav, niinimetatud Angerja oja. Kurevere külas Möldri kurisu juures on märge rootsi keelest tõlgituna: «Siin läheb vesi maa alla ja väljub Nappel küla lähedal».

Selleaegne Nabala küla tiheasustus oli praeguse Paekna allikajärve ümbruses (varem mõlemal pool Vääna jõge). Ka Soome teadlaste georadarmõõtmised tuvastasid Nabalas maa-alused jõed. Muidugi võib neid nimetada ka salajõgedeks või lihtsalt maa-alusteks vooluteedeks, kuid see ei välista Nabala karsti.

Kolhoosiajal tehtud ümberkorraldustest hoolimata võib ka praegu Nabala piirkonnas tegutsevaid karstinähtusi näha kõikides külades – Sookaeras Kõrgemäe kurisu ja Allikmäe allikas, Arustas Tagalepa karstijärvik, Kureveres Möldri ja Kuristiku kurisud, Piissoos Kuivajõe karstiorg, Sõmerus Sagri, Haljamardi ja Jaanisoo allikad ning Huntaugu kurisu, Sõgulas Allika ja Palkaru allikas, Nabalas Mõisa allikas ning Paeknas Kalamäe allikas ja vähemalt 4 Paekna allikajärve toitvat allikat. Nabala-Paekna ca 10 km pikkuse matkaraja 15 punktist on 5 karstinähtused.

Teadaolevalt on viimased karstilehtrid tekkinud Nabala mail 1955. aastal Kurevere ja Arusta küla piiril ning 1962. aastal Piissoo külas, mida väga hästi mäletavad vanemad kohalikud inimesed.

Nõiakaev vajab ohtralt vett

1980. aastate lõpus mõõtis Hüdrometeoroloogia Instituut tuntud karstiuurija Ülo Heinsalu juhtimisel Tuhalas maa alla neelduvat ja avanevat veehulka. Selgus, et Tuhala allikates avaneb 1/3 võrra vähem vett kui neeldub. Vesi avaneb Nabala karstialal ja Tammiku allikates. Seega moodustavad Mahtra soostik, Tuhala ja Nabala karstialad ning Tammiku allikad ühtse veesüsteemi ning Nõiakaevu kaitsmiseks ei piisa ainult Tuhala kaitsealast.

Tuhala Looduskeskus ja ETA Looduskaitse Komisjon esitasid keskkonnaministeeriumile avaldused kaitseala moodustamiseks juba 2010. aasta veebruaris. Seega kiirustamisega tegemist ei ole ja looduskaitsealadest olevat Nabala-Tuhala nüüd kõige põhjalikumalt uuritud piirkond.

Nabala-Tuhala looduskaitseala

Looduskaitseala (LKA) töögruppi kuulusid erinevate huvigruppide esindajad k.a kaevandajate esindaja. LKA on hädavajalik, sest senised kaitsemeetmed pole taganud loodusväärtuste säilimist. Samuti tuleb leevendada Angerja jõe ümbersuunamise ja kuivenduskraavide võrgustikuga loodusele tehtud kahjustusi.

Eesti Paeliidu eestseisuse juhataja Rein Einasto on öelnud: «Ressurss ei lähe kaotsi, see jääb maapõue alles järgnevatele põlvedele. See on ressurss edaspidiseks, kui on teada paremad kaevandamise võimalused, nt. veealune kaevandamine» (LKA moodustamise töögrupi koosolek 2014. a).

Paekivitoodete Tehas OÜ (PTT),  kes taotleb kaevandamislubasid Kose vallas Tuhala Nõiakaevust 3,4 km kaugusel asuvale Tammiku ning Saku vallas asuvale Tagadi mäeeraldisele, on alustanud juba kolmandat korda kohtuistungite sarja Nabala maardlasse kaevandamislubade saamise eesmärgil.

Paekivitoodete Tehase kohtuvaidlused

• Esimesel korral vaidlustasid PTT OÜ ja AS Riverito KKMi määrust «Maavara kaevandamise lubade ja geoloogilise uuringu loa taotluste menetluse peatamine». Need liidetud kaebused jäid rahuldamata nii Tallinna Halduskohtus kui ka Ringkonnakohtus ning Riigikohus ei võtnud hagi menetlusse; kehtima jäi kohtu I astme otsus.
   
• 13.01.2014. esitas PTT OÜ Tallinna Halduskohtusse kaebuse keskkonnaministri käskkirjale «Nabala looduskaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse algatamine» ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kaebus jäeti rahuldamata ja tagastati juba 21.01.2014.
   
• 22. dets 2014. andsid PTT OÜ, AS Kiirkandur ja AS Riverito Tallinna Halduskohtusse eraldi kaebused Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määrusele nr 168, mille alusel võeti kaitse alla Nabala – Tuhala LKA. Kohus määras kohtuistungi toimumise ajaks PTT OÜ 17.12.2015 algusega k. 10.30 ja AS Kiirkandur 14.01.2016 algusega k. 12.00. 15.12.2015. seisuga ei ole AS Riverito kohtuistungi aega veel määratud. 

​2009. aastal tahtsid PTT OÜ esindajad näidata, kuidas kaevandada põhjavee alt. Selleks transporditi soovijad vaatama kaevandamist Eivere karjääris. Kohapeal selgus, et kaevandatakse ainult 8 m sügavuselt ja ühest karjäärist pumbatava vee kogus on ca 70 korda väiksem kui Nõmmküla karjääris. See oli üllatuseks ka PTT OÜ esindajatele ja Nabala uuringute kohta esitatud küsimusele vastati: «Kes neid jõuab uurida».

• Nabala maardlas aga taotletakse kaevandamislubasid neljale mäeeraldisele, mille võimalik mõjuala on läänes Keila jõgi, lõunas Mahtra soostik ja Saula Siniallikad, põhjas Kurna ja Tallinna ringtee ning idas Pirita jõgi; pindala ca 300 km2 (2007. a. AS Mavesi töö «Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalik mõju Harju alamvesikonna vee seisundile»).

Kohtuste kulutajad on  eraettevõtjatest kaevandajad, kes ei tunne piisavalt tehnoloogiat ega huvi meie looduskeskkonna vastu ja loodavad valede abil jõuda kaevandamislubadeni.

2014. aastal Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu (EMTEL) tellitud ja rahastatud Eesti Päevalehe lisaleht Nabala Nõiaring ei pea sündsusetuks isegi seaduse paragrahve «redigeerida».

Näiteks Maapõueseaduse § 62 lõige 1 p. 4 ütleb: «Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse korraldamisel tuleb tagada kasutada antud maavaravaru optimaalne kasutamine». Sõnad «kasutada antud» jäeti aga ära ja moonutati sellega kaevandajate tegevusele suunatud seadusepügalat ning süüdistatakse seaduse rikkumises hoopis kaitseala moodustajaid.

Praegu üritab Nordecon AS lubjakivi kaevandamise eesmärgil saada Pahklasse Alesi karjääri luba geoloogisteks uuringuteks.

Uuringuala jääb kahe suure LKA vahele, Mahtra LKAst  0,9 km ja Nabala-Tuhala LKAst 2,6 km kaugusele. Kokku moodustavad need piirkonnad Nabala ja Tuhala karstialade veesäilitusaladega ühtse veestiku. Ei ole vahet, kas 35 meetri sügavune lubjakivikarjäär rajada Nabalasse, Pahklasse või Tuhalasse – tugevasti karstunud lubjakivikihid lüüakse segi ja maa-alused vooluteed lõigatakse läbi, hävimisohus on Järlepa järv, Tuhala nõiakaev ja arvukad kodukaevud. Üksi juba Mahtra soostikku ümbritseb 18 küla.

Eesti jätkusuutliku arengu strateegia «Säästev Eesti 21» keskkonnapoliitikast lähtuvalt:

• Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnaga seotud riski vältida isegi siis, kui ei ole selge, kas tegevusega kaasneb keskkonnamõju ning milline on mõju arvatav ulatus ja iseloom;
• Loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav.   
   

Tuhala nõiakaevu hävimise vastu ja Nabala karstiala kaitse alla võtmise poolt on andnud oma toetushääle 65 433 inimest 109 riigist.