:format(webp)/nginx/o/2015/08/09/4361817t1h2128.jpg)
11. detsembril andis Venemaa juurdluskomitee teada, et Jukose endist juhti Mihhail Hodorkovskit süüdistatakse Neftejuganski linnapea Vladimir Petuhhovi tapmises. Tõepoolest, Siberi linna juht Vladimir Petuhhov tapeti teel tööle. Aga juhtus see juba 1998. aastal. Miks siis alles seitseteist aastat hiljem avanesid Venemaa uurijate silmad ja nad mõistsid, et just Mihhail Hodorkovski on tapmise põhikorraldaja, küsib kolumnist Andrei Kuzitškin.
Selle taga, et Venemaa võimud juba aastaid vaenavad endist oligarhi, seisab Mihhail Hodorkovski ammune konflikt Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Paljuski on nad täiesti vastandlikud inimesed, kuid nende elutee algoritm on ühesugune.
Hodorkovski karjäär oli sama kiire nagu Putinil. Pelgalt nelja aastaga lendles Putin Peterburi linnapea asetäitja kohalt Venemaa presidendi toolile. Hodorkovski sai 29-aastaselt ametikoha, mis vastas kütuse- ja energeetikaministri asetäitja ametile, 34-aastaselt kuulus aga juba Venemaa rikkaimate inimeste sekka. Nii Putin kui ka Hodorkovski kasutasid karjääri huvides ära sidemeid ja tähtsate soosijate mõju. Nii Putin kui Hodorkovski pooldavad tugevat Venemaad ja riigi juhtivat rolli ühiskondlikus elus. Nii Putin kui ka Hodorkovski tegelevad aktiivselt äriga. Nende erinevus seisneb aga selles, et Hodorkovski rajas koos partneritega naftakompanii Jukos, Putin aga koos vendade Rotenbergide, Timtšenko ja Kovaltšukiga korporatsiooni «Venemaa». Hodorkovski tegeles naftakompaniide erastamisega, Vladimir Putin erastas endale terve riigi.
/nginx/o/2015/12/15/4801339t1ha3ba.jpg)
Äriskeemid ja poliitiline idealism
Loomulilkult polnud Hodorkovski äritegevus ideaalne: 1992.-1999. aastal Venemaal seadused ei toiminud, vaid kehtis reegel «tugevam võtab kõik». Seepärast saigi Mihhail Hodorkovski kiiresti Menatep-panga omanikuks ja hakkas kokku ostma mäetööstuse ning nafta puurimise ja töötlemisega tegelevate ettevõtete aktsiaid. Sealjuures kasutati mitmesuguseid üsna kaheldava väärtusega skeeme. Venemaa valitsus vajas raha pensionide ja riigiametnike palkade väljamaksmiseks.
Sel põhjusel korraldati 1995. aastal nõndanimetatud pandioksjonid: riigile antava laenu eest said kommertspangad suuremate ettevõte aktsiaid. Viimaste hind oli kümneid kordi alla turuhinna. Valitsus ei suutnud laenu tagasi maksta, mistõttu pankadest said äärmiselt ahvatleva vara, peamiselt just nafta- ja mäetööstusettevõtete omanikud. Nii läks Menatepi kätte ka Jukos.
Edaspidi tarvitas Hodorkovski ettevõte mitmesuguseid võtteid, et vähem makse tasuda. Neid kasutasid aga tollal absoluutselt kõik Venemaa kompaniid. Miks siis Kremli 2003. aasta rünnaku objektiks valiti just Hodorkovski? Ma usun, et põhjus peitub Jukose juhi poliitilises idealismis. Hodorkovski arvas, et putinlikul Venemaal on võimalik võita ausas võitluses.
Hodorkovski ei ole mõistagi kunagi olnud liberaal ega põhimõtteline demokraat. Ta oli läbi teinud komsomoliaktiivi kooli ning pooldas korraga tugevat võimu ja turumajandust. Veel 1996. aastal, presidendivalimiste eel, kirjutas Hodorkovski koos teiste ärimeestega alla kirjale, milles kutsuti Venemaa päästmise nimel jätma presidendivõimu Boriss Jeltsini kätte, peaministrina sooviti aga näha kommunistide juhti Gennadi Zjuganovit.
Kriitika valitsuse aadressil
See plaan tookord läbi ei läinud. Ometi rahastas Hodorkovski 1999. aasta parlamendivalimistel kaht parteid: Paremjõudude liitu kuuluvaid liberaale ning kommuniste. Hiljem, juba vanglas, kirjutas Hodorkovski ulatusliku artikli, milles kinnitas, et Venemaal seisab vältimatult ees «vasakpööre» ning valiku langetamine ühekorraga vabaduse ja sotsiaalse õigluse kasuks. See tähendas ka majandusvabadust.
/nginx/o/2015/12/15/4801399t1h883f.jpg)
Hodorkovski niisugused vaated ei rahuldanud põrmugi Venemaa valitsevat eliiti. Putin ja tema kaaskond võtsid juba 2000. aastal kursi võimu tsentraliseerimisele ja totaalsele kontrollile majanduse üle. Tugev sõltumatu äritegevus ei mahtunud kuidagi Kremli konstrueeritud maailma. Ent tundus, et Hodorkovski ei pane seda tähelegi. Ta kritiseeris valitsust ärimaailma survestamise pärast ning ehitas edukalt üles omaenda finants-naftaimpeeriumi. Kriitika ärritas Putinit, Hodorkovski majandusliku mõju tugevnemine tekitas aga Kremlis juba hirmu.
2003. aasta kujunes Hodorkovskile kriisiaastaks. Kuigi Jukoses töötas palju analüütikuid, ei suutnud nad päästa ettevõtte juhti vigade eest. 2003. aasta veebruaris esitas Hodorkovski Kremlis peetud nõupidamisel aruande korruptsiooni kohta Venemaal. Selles mainiti ettevõtteid ja ametiisikuid, kes kuulusid Putini lähikonda.
See ajas raevu Venemaa presidendi, kes tõotas asuda kontrollima, kui ausalt Jukos ise on oma aktsiad saanud. 2003. aasta aprillis teatas Hodorkovski, et toetab parlamendivalimistel Paremjõudude liitu, Jablokot ja kommuniste. Ühtsele Venemaale Hodorkovski raha ei eraldanud. Samal ajal kirjutati alla Jukose ja Sibnefti ühinemiskokkulepe. Uus korporatsioon oleks tõusnud maailmas neljandale kohale naftatoodangu ja teisele kohale naftareservide poolest.
Ühtlasi teatas Jukos, et kavatseb ehitada torujuhtme nafta ja maagaasi eksportimiseks Hiinasse. See olnuks esimene eratorujuhe Venemaal. See aga tähendanuks uue sõltumatu võimukeskuse, nimelt majandusliku võimukeskuse teket. 2004. aastal pidid Venemaal toimuma presidendivalimised. Kremlis said kõik ühemõtteliselt aru, et Hodorkovski valmistub võimule tulema. See otsustas tema saatuse.
Aastateks vangi ja olümpiaks vabaks
Hodorkovskit hoiatati eesseisva kinnipidamise eest ja tehti ettepanek Venemaalt põgeneda, nagu oli varem pagenud Jukose tippjuht Leonid Nevzlin (Iisraeli). Seda Hodorkovski ei teinud ja nii võetigi ta 2003. aasta oktoobris Novosibirski lennuväljal kinni ning mõisteti peagi üheksaks aastaks üldrežiimiga kolooniasse. Teda süüdistati maksukuritegudes. Jukos kuulutati pankrotis olevaks ja selle omandas petuskeemi abil Igor Setšin, eriteenistuste rüpest sirgunud Rosnefti juht ja Vladimir Putini lähedane kaaslane.
/nginx/o/2015/12/15/4801389t1hfcb2.jpg)
Küllap lootsid võimud, et Hodorkovski kahetseb oma «kuritegusid» ja palub armu. Hodorkovski aga seda ei teinud. Seepeale süüdistati teda 2007. aastal uues kuriteos, nimelt röövimises - sellesama nafta röövimises, mida Jukos oli kümne aasta vältel maa seest välja toonud. Uurijate ja kohtu arvates panid Mihhail Hodorkovski ja tema partner Platon Lebedev isiklikult pihta 350 miljonit tonni naftat. Selle eest mõisteti nad kokku 14 aastaks kolooniasse. Nüüd aga sekkusid Hodorkovski saatusesse Sotši olümpiamängud ja Krimm.
2013. aasta detsembris tegi president Putin suure žesti ja laskis Mihhail Hodorkovski vabadusse. Venemaa juhil oli vaja kindlustada endale liberaali maine. Ta ootas Sotši külla maailma riikide juhte ja tegi neile niisiis kingituse. Teiselt poolt oli see Venemaa eriteenistuste järjekordne operatsioon. Kiievis lõõmas juba Maidan. Kremlis mõisteti, et Janukovõtš ei suuda võimul püsida, ning kavatseti poliitilise kaose varjus liidendada Krimm ja Ukraina idaosa. Selleks oli vaja suigutada Euroopa ja Ameerika tähelepanu.
Hodorkovski vabastamine rahustas kenasti läänt. Kõik ohkasid kergendatult, leidsid, et Vladimir Putin on asunud paranemise teele. Ja siis tuli hoop nurga tagant: Venemaa okupeeris Krimmi. Euroopa ei ole ikka veel oma õppetunde omandanud: Piiteri patsaanide puhul ei saa end lõdvaks lasta, too võib sulle väitsaga äsada just siis, kui seda kõige vähem ootad. See on juba kuritegeliku maailma reegel.
/nginx/o/2015/12/15/4801407t1hfb97.jpg)
Uus, juba kolmas Mihhail Hodorkovski vastu algatatud kohtuasi on kahtlemata seotud Jukose endiste aktsionäride nõudega Venemaa vastu. Kohtuotsuse põhjal peab Venemaa neile välja maksma 50 miljardit dollarit, mis on riigile, mida on tabanud väga sügav kriis, päris kopsakas summa. Aga mis peamine, see on häbistav. Ta lasti ju vabaks, aga tema, näed, tahab Venemaad laostada - just nii mõeldakse Hodorkovskist Kremlis. Selles asjas on ka oma poliitiline moment. 2016. aastal peetakse Venemaal parlamendivalimisi. Valimisseadust on muudetud ning nüüd valitakse riigiduumasse kandidaate nii parteilistest nimekirjadest kui ka piirkonniti.
Majanduskriisi tingimustes valitseb oht, et rahva rahulolematuse lainel võivad parlamenti saada opositsionäärid. Et seda ei juhtuks, on vaja täielikult ja lõplikult võtta kontrolli alla ajakirjandus ja poliitilised organisatsioonid.
Selleks on vaja keelustada Avatud Venemaa tegevus, mille Mihhail Hodorkovski rajas eelkõige koolitamise eesmärgil juba 2001. aastal. Seni kujutab see endast alternatiivset teabekanalit, mis kritiseerib otseselt Kremlit. Hodorkovski süüdistamine mõrvas ja ekstremismis võib kaasa tuua repressioonid Avatud Venemaa aktivistide vastu. Sisuliselt on Hodorkovskile kuulutatud sõda. Kohutav on sealjuures see, et selles sõjas võib olla ohvreid. Ja üks neist, nimelt Venemaa juba niigi pooleldi lämmatatud vabadus, võidakse lõplikult vaigistada.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)