Ksenia Repson-Deforge: Jumal hoiab leetrite eest?

Ksenia Repson Foto: Marina Pushkar

Fakt on see, et leetrid on maailmas üks levinumaid laste surmapõhjuseid. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on vaktsineerimine vähendanud suremust leetritesse viimase 15 aasta jooksul 79 protsendi võrra. Möödunud aastal suri maailmas leetritesse 114 900 inimest, põhimõtteliselt teeb see 13 surmajuhtu tunnis, mida on tunduvalt vähem, kui ilma vaktsineerimata oleks võinud olla.

Leetreid pole Eestis esinenud juba kaua ning see on põhjus, miks üksikud kuuldused nendest mulle kui emale hirmust külmavärinad ihule toovad. Isegi rohkem kui leetrite Indoneesiast Eestisse levimine hirmutab mind vaktsineerimata laste hulk. 2014. aastal oli Eestis 6601 last vanuses kaks kuni 14 eluaastat, keda pole leetrite vastu vaktsineeritud. Kõige rohkem elab selliseid lapsi Tallinnas ja Harjumaal ehk piirkondades, kuhu on kontsentreerunud kõrgema elatustaseme ja sagedamini maailmas ringi rändavad inimesed, kellel seetõttu on eeldused saamaks nakkushaiguste edasikandjaks Eestisse.

Leetrite puhul on nakatumisoht peaaegu sada protsenti, mis tähendab, et põhimõtteliselt kõik haigetega kokku puutunud nakatuvad ka ise. Tõsi küll, õnneks on paljude täiskasvanute organismis antikeha, mis saadud veel nõukogude ajal, kui leetrite vastu vaktsineeriti kõiki.

Leetrid on ränk haigus, mis on ohtlik nii lastele kui ka täiskasvanutele, kuid eriti ohtlik rasedatele. Spetsiifiline ravi leetrite puhul puudub, vaktsineerimata täiskasvanutele on selle haiguse läbipõdemine ränk katsumus, mis siis rääkida veel lastest, kes seda sageli üle ei elagi.

Riskid, mida kätkeb endas see haigus, ja argumendid laste vaktsineerimise vastu, mida väljendavad lapsevanemad – mis minu arvates on vastutustundetud ja ebaratsionaalsed –, on erinevatest kaalukategooriatest. Tõepoolest pärast vaktsineerimist võib olla halb enesetunne ning leetrite esinemistõenäosus meil on mikroskoopiline. Loomulikult eksisteerivad ka võimalikud allergilised reaktsioonid, kuid nende eelnevaks väljaselgitamiseks on olemas testid ning ka allergiahoo leevendamisega tulevad arstid toime.

Milliseid argumente leidub veel vaktsineerimise vastu? Et «võib-olla läheb minust mööda»? Võib-olla aitab siis ka HI-viiruse vastu näppude ristamine? Millised inimesed valiksid joodi asemel paiselehe? Või raviksid end päevavalguse või kaskede kallistamisega? Tekib küsimus, kus me elame? Kesk-Aafrikas või Polüneesias?

ÜRO Lastefondi (UNICEF) järgi kuulub inimkonna laialdane vaktsineerimine 20. sajandi suurimate saavutuste hulka. Vaktsineerimine on kaasa toonud oodatava keskmise eluea pikenemise kümnete aastate võrra. Emana soovin ma, et minu lapsed elaksid kõrge elueani, seepärast on minu valik ühene – hoida neid ohtude eest, seda enam, et paljusid neist on võimalik erinevate haiguste vastu vaktsineerides vältida.

Aeg-ajalt saan kooli medõdedelt teateid palvega anda nõusolek laste vaktsineerimiseks ning iga kord tekitab see minus küsimuse miks seda nõusolekut üldse küsitakse. Minu arvates on see üks vähestest juhtumistest, kus demokraatlikku lähenemist rakendama ei peaks.