Ahto Lobjakas: Prantsusmaal toimis Rahvusrinde ohjeldamisel vana strateegia

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Foto: SCANPIX

Suurim kergendusohe pärast paremäärmusliku Rahvusrinde (Front National) lüüasaamist Prantsusmaa piirkondlikel valimistel vallandus Saksamaal. Saksamaa on Euroopa võtmeriik, sisserändekriisi epitsenter ja parema tiiva tagusest sügavusest tõusva Kulturkampfi kõige rasvasem potentsiaalne suutäis.

Angela Merkeli staatus 2015. aasta inimesena pole mitte üksnes tagasivaatav tunnustus. Merkel seisab ideaalide eest, mis on loonud tänase Euroopa. Rahvusrinde triumf oleks järsult pitsitanud Saksamaa valikuid, seda vähem omaenda valimiste kui võimaluste mõttes Euroopa suunaandjana.

Prantsusmaal toimis äraproovitud strateegia Rahvusrinde ohjeldamiseks. Traditsiooniliste vasak- ja paremjõudude vabariiklik allianss, mille tähendust Prantsusmaa valijaskond teravalt tunnetab, võttis Le Pen'ide kirju klanni juhitud liikumise risttule alla. Võimulolevad sotsialistid kutsusid oma valijad strateegiliselt hääletama peavoolu paremparteide poolt piirkondades, kus parteil võiduvõimalus puudus. See ei tähenda, et Rahvusrinde tõus poleks märkimisväärne, paari aastaga on toetus kasvanud paariteistkümnelt 30 protsendini. Kuid valimised võitsid üleriigiliselt traditsioonilised parempoolsed ligi 40 protsendiga, vasakpoolsedki said kokku Rahvusrindest enam hääli. Pole kahtlust, et 2017 suletakse vajadusel Marine Le Pen'ile presidendipalee uks - nagu ta isale 2002 - samal moel.

Prantsusmaa «vabariiklik meetod» sarnaneb Rootsi omaga, kus 2014 isoleeris kogu ülejäänud poliitiline spektrum riigivalitsemisest paremäärmuslikud Rootsi Demokraadid. Mõlemal puhul ühendasid peavooluparteid jõu vabariigi kaitseks. Manöövri juured on jagatud minevikus.

Selles on suuri hetki: Rootsis on elanud ja töötanud filosoofid Descartes ja Foucault. Jean Bernadotte, Napoleoni riigimarssal, pani aluse Rootsi tänasele kuninglikule dünastiale. Ühendavaks motiiviks on, et mõlemad riigid on olnud valgustuslikud monarhiad. Mõlema jaoks on ühtlasi tegemist valgustusvastase impulsi esimese tõsisema tulemisega.

See kogemus on väga erinev Saksamaa omast, kellele omaenda Euroopa pimendamiskatse on jätnud kustumatu jälje. Tulemuseks paradoksaalselt liginemine humanistlikus plaanis ladina-helleni eksdiktatuuride – Hispaania, Portugali, Kreeka – vasakjõududele, kes esindavad jõulist valgustustraditsiooni. Prantsusmaa Saksamaa paremal käel jääb kindlaks liitlaseks – erinevalt Poolast ja muust Ida-Euroopast, kus kasvab võimalus pisemates kodustes formaatides korrata Saksamaa Teise maailmasõja eelseid vigu.

Eksivad need, kes arvavad, et järsk nihe paremale tähendaks Euroopa suurriikide naasmist 9. sajandi realpolitik'i, võrdsemate vastastena Venemaale. Seda ei usu Putin ise – muidu ta Prantsusmaa Rahvusrinnet ja temasuguseid vaevalt rahastaks. Paremäärmuse otsitud rahvuslik sulgumine Prantsusmaast Poola ja Eestinigi tähendaks Euroopa killustumist. See tähendaks ka Euroopa taandumist ühiskondliku korrana, mis oleks ülejäänud maailma lootuseks. Rahvusrinde lüüasaamine Prantsusmaal ei olnud võitlus poliitilise spektri eri osade vahel. Tegemist oli demokraatliku poliitilise süsteemi immuunreaktsiooniga.