Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2015/09/24/4523095t1h9f1a.jpg)
Kui keegi mustanahalist nahavärvi pärast ründab, annaksin ründajale kere peale; rahvahääletusel hääletaksin aga kümne tuhande islamipagulase vastuvõtmise vastu, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (IRL).
Kui sinimustvalge lipp 1988. aastal uuesti lehvima lõi, oli impeeriumimeelsetel – see tähendab vene šovinistidel – ainult üks kõikehõlmav diagnoos: fašistid. Mäletan hästi, kuidas see meid siis ja hiljem solvas. Kuidas pidime ikka ja jälle kinnitama: me nõuame vabadust ja sellel pole fašismiga vähimatki pistmist. Kuid interrindelane vaatas meie lippe ja tõrvikuid (1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevade legendaarses rongkäigus kandsin üht ise) ja ütles ikka: fašistid.