Helir-Valdor Seeder: okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest loobumine oleks suur viga

Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder Foto: Elmo Riig

Jääb arusaamatuks, millise Eesti nimel räägivad poliitikud, kes soovitavad okupatsioonikahjude nõudest loobuda, kirjutab riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder (IRL).

Eesti Riigikogu võttis 9. juunil 2004. aastal vastu otsuse, milles muuhulgas pidas vajalikuks okupatsioonide repressiivpoliitika edasist uurimist ning kohustas vabariigi valitsust esitama riigikogule oma seisukohta okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta.

Vabariigi valitsus teavitas riigikogu 14. jaanuaril 2005. aastal oma otsusest, et peab vajalikuks jätkata okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahjude eest hüvitise saamise võimaluste analüüsimist ning kahjunõude ettevalmistamist. Samuti pidas valitsus kahjutasunõuete temaatika käsitlemisel oluliseks rahvusvahelise fooni loomist ja vastava temaatika olulisuse rõhutamist suhetes teiste riikidega. Ükski järgnev riigikogu ega valitsus pole vastuvõetud seisukohti muutnud. 

Seega on Riigikogu ja valitsus olnud kahjutasunõuete küsimuses seni üksmeelsed. Niipalju ajaloost ja faktidest.

Nüüd on välisminister teatanud, et Eesti ei plaani nõuda Venemaalt kompensatsiooni Nõukogude okupatsiooni eest ja peaminister on teinud avalduse, et perspektiivitute minevikunõuete asemel peaksime enesekindlalt tulevikku vaatama.

Oma ajalugu häbelikult unustades pole võimalik enesekindlalt tulevikku ehitada. Ajalooliste faktide kergekäeline prügikasti lennutamine võib tulevikus väga valusalt kätte maksta. Nõukogude okupatsiooni eitamine või kahjutasunõuetest loobumine oleks suur viga, mida Eesti juhtivpoliitikud loodetavasti kunagi ei tee. Omaette teema on millise metoodika alusel kahjutasunõudeid arvestatakse ning kellele, millal ja kuidas need esitatakse.

Kahjutasunõuded on oluline võimalus Eesti poliitiliste instrumentide arsenalis, mis suurendab ka meie diplomaatilist ruumi rahvusvahelises õiguses ja suhtlemises. See ei ole lihtsalt mõttetu ajalugu ja perspektiivitu minevikunõue. Niisugused riikidevahelised nõuded on sageli üldrahvaliku tähendusega ja jäävad «passiivsetena» kehtima põlvkondadeks. Nendest loobumist ei tohi päevapoliitilistel põhjustel muuta poliitiliseks peenrahaks.

Jääb arusaamatuks, millise Eesti nimel räägivad poliitikud, kes soovitavad okupatsioonikahjude nõudest loobuda. Millised on peaministri ja välisministri volitused loobuda kahjutasunõuetega tegelemisest ja Riigikogu otsuse täitmisest? Kas Eesti riigi ametlik seisukoht Nõukogude okupatsiooni ja selle tekitatud kahjude osas on muutunud? Selline muudatus õõnestaks Eesti usaldusväärsust ja kahjustaks Balti koostööd.

Teatavasti on Läti ja Leedu kujundanud oma seisukohad ning eeldavad siin Balti riikide koostööd, mis lähtub ka Eesti senisest seisukohast. Justiitsminister Urmas Reinsalu on lähtunud oma tegevuses riigikogu ja valitsuse senistest seisukohtadest ja Balti riikide koostööle selja keeramine või ebamäärane udutamine kahjutasunõuete küsimuses oleks mõistetamatu nii siseriiklikult, kui Balti riikide koostööd silmas pidades.

Kahjutasunõuetest loobumine on 2004. aasta riigikogu otsusest tulenevalt parlamendi pädevuses ja kui valitsusel on plaan Eesti seisukohti muuta, siis peab valitsus tulema vastava ettepanekuga riigikogu ette.

Loodan siiski, et välisminister ja peaminister oma soolodega, mis on vastuolus seniste riiklike seisukohtadega ja riigikogu ning valitsuse otsustega, ei aseta ennast Eesti õigusruumist väljapoole ja jätkavad siiski Riigikogu otsusest tulenevalt kahjutasunõuetega tegelemist, sealhulgas Tartu Ülikooli varade ja presidendi ametiraha tagasinõudmist Venemaalt.

Nendest tegevustest loobumiseks ei ole riigikogu valitsusele mandaati andnud. Millal ja kuidas nende küsimustega aktiivselt tegeleda, on juba targa poliitika küsimus. Küllap leiab riigikogu koostöös valitsusega siin tulevikus parima võimaliku lahenduse, kui julgeme oma taotlustes järjepidevad olla ja oskame liitlasi leida.