Taavi Minnik.

FOTO: Erik Prozes

Veel mõni aasta tagasi teatas Venemaa president Vladimir Putin, et toornafta barreli (u 159 liitrit) hinna langemine alla 80 dollari tooks kaasa maailmamajanduse hävingu. Nafta hind on maailmaturul juba kaua languses olnud ja langes nädalavahetusel alla 38 dollari. Õnneks oleme kõik elu ja tervise juures ning mingit armageddon'i pole toormehindade langus veel majanduses kaasa toonud, ehkki nende riikide majandused, mis ekspordivad sisuliselt ainult naftat ja maagaasi, on tugevalt haiget saanud.

Venemaal on praegu populaarne selgitada hinnalangust tema vastu suunatud rahvusvahelise vandenõuga. Kuid pigem hakkab nafta- ja gaasiajastu lihtsalt loojangule jõudma, nagu on varem otsa saanud puidu-, kivisöe- jt kütuste aeg domineeriva energiakandjana. Ajaloolises plaanis on energiakandjate areng turgudel ikka olnud ring, mis saab ühel hetkel lihtsalt täis. Esmalt tormiline kasv, mis üldjuhul järgneb tehnoloogilisele läbimurdele, olgu selleks siis näiteks aurumasina või sisepõlemismootori leiutamine ja kasutuselevõtt. Seejärel leiab aset ületootmine ning kui turg on ennast juba parajalt täis söönud, tekivad stabiilsus ja võrdsus nõudmise-pakkumise vahekorras. Viimaks tõrjuvad majanduse muutunud nõudmised energiaallika kitsamale nišile. Sellele kitsamale nišile on tõrjutud näiteks kivisüsi.

Tundub, et nüüd hakkab vaikselt kätte jõudma ka nafta ning maagaasi aeg. Energiatarbimise kasv on arenenud riikides aeglustunud ühest küljest demograafilistel põhjustel, teisest küljest seetõttu, et tehnoloogiad on muutunud viimastel kümnenditel järjest energiasäästlikumaks. Tulevik on alternatiivsete energiakandjate päralt ning ka autotööstuse tulevik on Tesla. Taastuvenergia kasutamine on viimase viie aasta jooksul kasvanud keskmiselt 17% aastas, vastav tehnoloogia on läinud odavamaks ning töökindlamaks. Prognooside järgi liigub viie aasta pärast juba ligemale kümnendik maailma autodest elektrimootori jõul ning see osakaal kasvab edaspidi veel.

Niisiis ühest küljest mõjutab nafta hinda nõudluse vähenemine fossiilsete kütuste järele, teisest küljest on maailmaturul tihenenud toornafta eksportijate võitlus oma turuosa suurendamiseks. Saudi Araabia on viimastel aastakümnetel olnud naftatootjana pigem orienteeritud Aasia turgudele, kuid tulenevalt nõudluse langusest Aasias üritanud suurendada oma turuosa Euroopas, mis on traditsiooniliselt olnud venelaste mängumaa. Hiljuti alustas Saudi Araabia nafta tarnimist Poolasse, mida saudid müüvad odavamalt kui venelased. Varem on Saudi Araabia naftaminister Ali al-Naimi teatanud, et Venemaa ei vääri oma turuosa nafta maailmaturul. Ilmselt tiheneb konkurents lähiajal veel, kuna maailmaturule on sisenemas sanktsioonide alt vabanenud Iraan ja on tõenäoline, et Ühendriigid tühistavad 40 aastat kehtinud ekspordikeelu.

Niisiis ühest küljest mõjutab nafta hinda nõudluse vähenemine fossiilsete kütuste järele, teisest küljest on maailmaturul tihenenud toornafta eksportijate võitlus oma turuosa suurendamiseks.

Muidugi eksisteerivad vandenõuteooriad, et maailmaturul toimuv on Venemaa karistamine. Ronald Reagani kasupoeg Michael on väitnud, et tema isal läks 1980. aastatel korda sõlmida salatehing saudidega nafta hindade allalöömiseks, et karistada Nõukogude Liitu agressiivse välispoliitika ning rahvusvahelise terrorismi toetamise eest. Tõepoolest, lendas ju ka president Barack Obama möödunud aastal vahetult Krimmi kriisi järel kohtuma Saudi Araabia kuninga Abdullahiga. Kõiksugu vandenõuteooriad on loomulikult köitvad, kuid tõeseks osutub neist üldjuhul vaid väike osa, seetõttu on raske spekuleerida antud vandenõuteooria paikapidavuse üle. Pigem langevad ameeriklaste ja araablaste huvid antud juhul lihtsalt kokku, sest saavad suurendada oma osa maailmaturul. Brenti indeksi dünaamikat lähitulevikus pole siinkohal mõtet prognoosida, tehku seda teised, kuid nii või teisiti jääb üle nentida, et seisame praegu juba ühe ajastu loojangul ja teise koidikul.