Kokkulepe on sündinud. Kuigi «ajalooline saavutus» on fraas, mis tänapäeva hüperboolidest küllastunud meedias kipub olema ülekasutamisest kulunud, väärib laupäeval Pariisis 196 riigi esindaja alla kirjutatud dokument kahtlemata sellist hinnangut. Pärast mitmeid varasemaid luhtunud kohtumisi jõuti seekord tänu prantslaste oskuslikule diplomaatiale esimese üleilmselt siduva lepinguni, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuste mõju maailmale, piirates süsiniku paiskamist atmosfääri.
Üks läbivaid märksõnu kohtumise eel, ajal ja järel oli «ambitsioon». Mitmed maailmapoliitikas mõjukad riigid olid jõudnud arusaamani, et ei piisa püüdest jõuda kõigi riikide väikseima ühisosa leidmiseni, vaid planeedi – ja seeläbi kogu inimkonna – huvides on välja murda senisest majanduskorraldusest, võtta valusana tunduvaid kohustusi.
USA ja Euroopa eestvedamisel sündinud «ambitsioonikate koalitsioon» aitas kaasa, et väravaposte nihutati oodatust kitsamaks. Kui varem räägiti peamiselt, et laias plaanis on ohutu maakera keskmise temperatuuri tõus sajandi lõpuks kuni kaks kraadi, võrreldes tööstusrevolutsiooni-eelse tasemega, siis Pariisi leppe eesmärk sõnastab soovi hoida temperatuuri tõus tuntavalt alla kahe kraadi, soovitavalt püüeldes 1,5-kraadise ülempiiri poole.
See eeldab, et kõik riigid teevad tõsiseid jõupingutusi süsinikuheitmete vähendamiseks. Lubadused, millega tuldi Pariisi, tähendavad täitmise korral parimal juhul temperatuuritõusu piiramist 2,7 kraadini. Pariisi leppe järgi saab iga riik eesmärgid ise seada, kuid need vaadatakse iga viie aasta järel üle. Ootus on, et iga viie aasta järel astutakse samm edasi ja kärbitakse emissioonieesmärke.
Teine Pariisi läbimurre on selle globaalsus. 1997. aastal sõlmitud ja 2020. aastal lõppeva Kyoto leppe kohustused sidusid vaid arenenud tööstusriike. Seekord kaotati pikaajaliselt püsinud maailma jaotamine arenenud ja arengumaadeks ning tunnistati, et nii nagu kliima ja selle muutumise mõjud ei tunnista riikide või nende rühmade piire, peab ka tegutsemises loobuma eranditest ning igaühe panus olema tema võimete järgi maksimaalne.
Pariisi kokkulepe saadab selge sõnumi kogu maailmale, et tegudeks, kliimasõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtuks ollakse valmis ning nõudlus uute lahenduste järele on suur.
Eesti kliimapoliitika on osa Euroopa Liidu kliimapoliitikast ja seega oleme nende ambitsioonikate rivis, kelle kaugemate sihtide seas on kogu majanduse süsinikuvabaks muutmine. On selge, et meie põlevkivile rajatud energiasektor on seejuures väljakutse. Põlevkivi kasutuse tuntav vähendamine või koguni sellest loobumine oodanuks meid ees ka Pariisi leppeta. Kuidas täpselt seda saavutada, ei tea praegu ilmselt keegi. Nagu ei teata seda ka teistes maailma riikides, kes peavad oma emissioone kärpima 80–90 protsendi võrra. Siin peab vajadus sünnitama parimad lahendused. Praeguste mugavate lahenduste juurde jäämine ja argumenteerimine, et teisiti ei olegi võimalik, pole alternatiiv.