Viktor Šenderovitš

FOTO: SCANPIX

12. detsembril tähistati Venemaal taas konstitutsioonipäeva, millele mõeldes leiab kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš Ježednevnõi Žurnalis, et sel maal on praegu au sees hoopski neli põhiseaduses fikseerimata «õigust».

«Kuhu te küll kadunud olete?» küsis mult üleeile tundmatu onuke ühes Piiteri kohvikus.

Tegu on ehtsa stampküsimusega, mida kuulen Moskva tänavail keskmiselt kaks korda nädalas (jalakäija hüve), ent siinkohal tekkis ootamatult mõte, et vastus sõltub olulisel määral vaatepunktist.

Sest isiklikult mulle, näiteks, ei tundu, et oleksin kadunud. Teatud mõttes ma hoopis ilmusin - ajast, mil kadusin klantsajakirjandusest ja telest.

Aga kadunud on samal ajal maa, kus me tollal elasime, eeldades, et suudame end nõukaaja jälkustest mingisugusesse vabasse ruumi lahti rebida... Kadus ta aga täielikult.

Peagi, kahtlemata, saabub mingisugune uus pööre süžees, ent selle taga avaneb kindlasti mingi hoopis teine, väga dramaatiline maastik... Aga see maa kadus.

Palju õnne konstitutsioonipäevaks, kodanikud! Joogem kõmiseva hurraa! saatel nelja seal mittemainitud, ent täiesti vääramatult meile määratud õiguse terviseks: pugeda ülemusele kuuluvasse tagumikku, lesida saapa kõrval, uhkeldada endaga ning jõhkrutseda ülejäänud maailmaga.

Ent hiljem joome kõikide ülejäänud vabaduste eest korraga, mis konstitutsioonis on mainitud - vaikides, pokaale kõlistamata.


Tõlkis Teet Korsten.