Viimase aja Eesti poliitikat jälgides tundub kohati, et poliitikute maailmavaated on vahetusse läinud - Jürgen Ligist on saanud sotsiaaldemokraat ja Jevgeni Ossinovskist liberaal, kirjutab politoloogia magistrant Karin Kuum.
Karin Kuum: Jevgeni Ossinovski – aasta liberaal?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusminister Jürgen Ligi on kujunenud egalitaarse ja ühetaolise hariduse eestkõnelejaks. Justkui tõeline sotsiaaldemokraat räägib ta avaliku huvi kaitsmise egiidi all sellest, kuidas tasuta hariduse kättesaadavus ei tohi halveneda ning kuidas erakoole pole tarvis ülearu toetada.
Samal ajal on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehest Jevgeni Ossinovskist saanud riiki õhukeseks lihviv liberaal. Meditsiinisektori koomale tõmbamist alustas Ossinovski meditsiiniasutustest, andes käsu koondada Eesti regionaalhaiglatest üle 160 inimese.
Margaret Thatcheri riigi õhukeseks ja efektiivseks muutmise keskne küsimus oli, milliseid teenuseid peaks pakkuma riik ja millised võiksid olla turu korraldada. Ossinovski ühtegi meditsiiniteenuse osa erasektorisse üleandmise üle ei arutle, vaid läheneb kirvemeetodil. Kummaline kokkuhoiu tagaajamise juures on see, et rahaliste ressursside kokkuhoid pole oluline. Tarvis ei ole väiksemate kuludega hakkama saada, sest raha haiglatelt ära ei võeta. Sõnum on lihtne: võtkem lihtsalt inimesi vähemaks! Selleks et arstid ja õed saaksid oma tööd teha ega peaks patsiendile hinnangute andmise asemel tegelema bürokraatiaga, on loomulikult vaja ka tugipersonali.
Ossinovski meelekindlus koondamisidee elluviimisel on aga nõnda tõsine, et ta keeldub uskumast Tartu Ülikooli kliinikumi juhi väidet, et kliinikumi efektiivsus juba on optimaalne.
Valitsuse iseenese piiramine on kaunis mõte: riigisektori töötajate arvu tuleb hoida kooskõlas tööealise elanikonnaga. Samas tekib küsimus, kas alustatud on õigest kohast – äkki peaks hoopis mõtlema, milliste teenuste osutamise peaks avalik sektor lõpetama, et avaliku sektori tööatajate arv väheneks. Või mine sa tea – ehk tekib tõesti inimeste pealesunnitud vähendamisest mingisugune uus kvaliteet või surve nutikate lahenduste leidmiseks?
Hetkel on aga valitsus läinud väga kummalist teed, soovitades haiglatel lausa kaaluda, et ehk on mõni teenus, mida haigla saab tellida väljastpoolt. Seega on siin oht tekitada n-ö kunstlik avaliku sektori vähenemine. Inimeste arv, kes sama asja erafirma kaudu ära võiksid teha, on tõenäoliselt sama ja seega ka neile makstav tasu.
Thatcherlikud katsed riiki õhemaks teha ei tee riigipidamist aga soodsamaks, sest raha jääb neile asutustele alles. Raha äravõtmisega ähvardatakse vaid juhul, kui asutused koondamisprogramme läbi ei vii. Seega puudub valitsuse iseenesest ülla idee juures sisu.