Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Kooseluseaduse vastased meenutavad neid, kes kunagi võitlesid esimese öö õiguse eest, argumenteerides seda üllaste konservatiivsete vaadetega, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Tellijale Tellijale

Esmalt ehk mõne sõnaga mäluvärskenduseks, mis asi oli esimese öö õigus (jus primae noctis). Keskaegsetel feodaalidel oli õigus nii-öelda esimesele ööle, õigus võtta pärast laualatust, seega pärast ametlikku abiellu astumist, mõrsjalt neitsilikkus.  Kehtis see nende talupoegade üle, kes elasid feodaali läänimaal, levinud oli see karm tava kogu Euroopas. Tegemist ei olnud siiski üksnes Euroopa kombega, nähtus oli maad võtnud ka indiaani-Ameerikas, mitmel pool Aafrikas ja mujalgi.

Vanemale põlvkonnale on kindlasti ülearugi tuttav Friedrich Engels, kes väidab oma mammutessees «Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine», et esimese öö õigus oli relikt rühmaabielust, millest see nähe ajapikku välja kasvas. Inimesed võivad põlata Engelsit, kuid see ei muuda midagi. Fakt jääb faktiks, esimese öö õigus eksisteeris, ja seda veel mitmel kujul.

Mõnes kohas olid laulatatud mõrsja esimesed partnerid peigmehe sugulased, kes siis tähtsuse järgi rivis ootasid, mil tuleb nende järjekord. Mõnel juhul oli peigmehel endal või siis pruudi isal õigus pruudi puutumatus feodaalilt välja osta.

Wolfgang Amadeus Mozarti «Figaro pulm» süžee keerleb esimese öö õiguse ümber, nagu ka ooperi aluseks olev Pierre Beaumarchais’ näidend «Pöörane päev». Võitlus esimese öö õiguse vastu algas juba läbi ja lõhki katoliiklikus Euroopas, ent võidu tõi protestantism, eriti Inglismaal levinud puritaanlus.

Tava kehtis ka meie Vana-Liivimaal, siin püüdis sellele lõppu teha rootslaste kehtima pandud luterlus. Arvatakse, et mujal võis see üksikutes paikades olla jõus kuni 19. sajandini. Ei välistata koguni võimalust, et tänapäevalgi pole komme sajaprotsendiliselt kadunud, vaid hingitseb kuskil kellegi rõõmuks, kellegi piinaks salamisi edasi.

Miks ma tõmban paralleele kooseluseaduse ja esimese öö õiguse vahel?