Raul Veede: ülikool kui kasutu masin

Raul Veede Foto: Erakogu

Kui luule on ühe tuntud metafoori järgi kasutu masin, siis Gunnar Oki raporti valguses paistab üha selgemalt, et ülikooli peetakse Eestis kasulikuks masinaks − kuid see on ka kõik, kirjutab kodanikuliikumise aktivist Raul Veede Õpetajate Lehes.

Raportist on selgelt näha, et ülikoolide tarvilikkust hinnatakse pelgalt nendelt soovitava toodangu põhjal. Kuid sama teevad Oki oponendidki, kriitikas rõhutatakse peamiselt vajadust erilaadse toodangu järele. Tasub järele mõelda, kas ülikoolidel pole ühiskonnale siiski ka muud tähendust kui tootmiskombinaatidena.

Ühtede arvates on ülikoolide tähtsaim funktsioon anda inimestele praktiline, tööturul vajalik elukutse: ülikooliharidus suunab noored ametisse, milles nad teevad midagi kasulikku, tuues ühiskonnale ja riigile ühes või teises mõttes tulu. Mudeli lihtsaim kirjeldus tähendab, et noor siirdub keskkoolist ülikooli, lõpetab selle nominaalajaga ning asub tööle õpitud erialal, kus töötab surma või pensionileminekuni. Et tänapäeval taoliste juhtumite osakaal üha kahaneb, pole tähtis, mudel on lihtne ning kõigi osade tõhusus kergesti arvutatav.

Igasugused kõhklused erialavalikul, lõpetamata jätmine, konkreetseks tööks vajalikust madalam või kõrgem haridustase ja erialavahetus on kurjast. Inimene on vahend ühiskonna tarbeks ning ülikool mehhanism kasulike töötajate tootmiseks sisestatavast toormaterjalist.

Sellise kõrghariduse ideaalmudel on rakenduskõrgkool. Vajadus iga eriala lõpetajate järele on prognostiliste meetoditega ennustatav, teine kõrgharidus üldjuhul raiskamine ning igasugune tilulilu, nagu filosoofia ja maalikunst, lubatav üksnes meeldiva õhkkonna kujundamiseks reaalselt vajaliku tehnilise innovatsiooni tarvis.

Niisugust lähenemist toetab ka meie senine kõrghariduspoliitika, kus elukestev õpe jääb poliitikutele suusoojaks, teise kõrghariduse omandamine on muudetud võimalikult vaevaliseks ja kulukaks, tootmisliin on voolujoonestatud ning üliõpilaste katsed kombineerida«asjassepuutumatuid» erialasid pälvivad süsteemilt kiire karistuse.

Okilikku mudelisse uskudes on tõepoolest õigustatud soov masinat tõhustada ja liigsed osad vanarauaks saata. Lõpetada dubleerimine, haridus tsentraliseerida, tarbetud erialad sulgeda ning jätta teadusest alles vaid konkurentsivõimeline, maailmale arusaadavalt ingliskeelne osa. Nagu kinnitas Hardo Pajula, on igasugune akadeemiliste töötajate arvu kasv üksnes vähkkasvaja tunnus, mis vajab kiiret kirurgilist sekkumist. Kasutud intelligendid saadetagu tootvale tööle.

Ent Oki oponendidki ei eristu okistidest põhimõtteliselt. Dubleerimist põhjendatakse vajadusega riigisisese konkurentsi järele, mis on vaid mehhanism sellesama tõhusa tootlikkuse tagamiseks. Lisaväljundina nõutakse tootmist eesti keeles − kohati leppides bakalaureusetasemega, ehkki sel pole tänapäeval teadusega rohkem pistmist kui merisigadel seakatkuga.

Reet Kasik, kes rõhutab vajadust säilitada eestikeelne teadus, kutsub samas üles piirama teadusasutuste, õppejõudude ja tudengite arvu «meie riigi rahvaarvule, intellektuaalsele potentsiaalile, vajadustele ja rahalistele võimalustele vastavaks». Jürgen Rooste, nagu mõnigi teine, tahaks näha suuremat rõhku humanitaariale ning kahtleb prognostika võimekuses. Kaheldakse tudengite sunnismaisuses ning soovitakse paremat hindamissüsteemi tsitaadiindeksite asemele (seda toonitavad ka rakenduskõrgharijad).

Birk Rohelend kritiseerib hariduse maksustamist ja tsentraliseerimist haridusliku kihistumise ohu tõttu. Kuid olemuslikult jääb ülikooli ülesanne kriitikaski samaks: anda kasulikku toodangut, isegi kui efektiivsust mõõdetakse teisiti, toodang saab mitmekesisem ning tootmine toimub vähem tsentraliseeritult.

1990. aastate algul, mil me tõukusime ära vanast süsteemist ega teadnud veel, milline peaks tulema uus, ei nähtud ülikoole nii valdavalt instrumentalistlikult. Toona leidus veel küllaga inimesi, kelle arvates oli ülikoolidel enam kui üks eesmärk. Meenutati ülikooli ladina etümoloogiat uni+versitas ehk«ühekspööramine» – koht, kus ühiskonnas üksteisest kaugel seisvad alad astuvad dialoogi, sest akadeemiline vabadus hõlmab ka vabadust harida end pealtnäha kõrvalistel teemadel ning suhelda asjatundjatega valdkondadest, millega väljaspool ülikooli kokku ei puutu. Teisiti ei ole võimalik süntees, mida muutuv elujõuline ühiskond vajab nagu õhku. Tänaseks on see vabadus kärbitud miinimumini, üliõpilase asi on liikuda ettenähtud suunas nagu silmaklappidega hobune.

uni kõik üliõpilased ei liikunud ühtviisi määratud kiirusega konveieril, võisid ajaloolased kuulata loenguid matemaatikast, filoloogid nuusutada botaanikat ning filosoofid omandada sumeri ja vanababüloonia keele. Inimesel, kelle haridus ja silmaring sisaldab muudki peale üheks ametiks vajaliku, on palju enam võimalusi endale töökoht leida, või vajadusel ka luua, kui monofunktsionaalsel spetsialistil. Ma ei tea ühtki filosoofia lõpetanut, kes töötaks filosoofina (ministreid siiski esineb), kuid ei oska nimetada ka ühtki, kes oleks erialaoskuste piiratuse tõttu nälga jäänud.

Tööturul mõõdetavate parameetrite kohaselt kohatute filosoofide ja semiootikute üleproduktsioonist ei teki sotsiaalset katastroofi nagu Kreenholmi õmblejatel, kel fantaasia­rikkad poliitikud üksvahe soovitasid tuhandete kaupa giidideks hakata, et siis üksteisele suletud vabrikut näidata.

1990-ndail võis veel kuulda, kuidas mõnele erialale astuja tõi põhjenduseks soovi saada korralik haridus. Tänapäeval selliseid argumente naljalt ei kosta. Haridus on vajalik mitte inimesele endale tema võimete ja võimaluste realiseerimiseks, vaid talle konkreetse funktsiooni andmiseks ühiskonnale kasuliku mutrina, mehhanismi tarviliku, ent ka kergesti väljavahetatava osana.

Aga aitab nostalgiast, 1990-ndad tagasi ei tule (ning hea on). Meie elame 2010. aastates, kus õhkkond on hoopis teine. Minge vaadake, kui kaastundlikult reageeritakse Delfi Naistekas mehe murele, kelle naine tahab laste ja köögi kõrvalt täiesti mõttetut magistrikraadi püüelda: lahked soovitused ulatuvad kuni«regulaarse näopeksuni» välja. Memokraadi ja Sirbi vahet liikudes seda muidugi ei taju, ent haritlasviha on praegu laiem ja häbenematum kui varem. Niisuguses olukorras oleks sellesama ühiskonna huvides toetada igati, sealhulgas riikliku hariduspoliitikaga, igasuguseid püüdlusi haridusele.

Iga inimene, kes on aastagi kõrgkoolis õppinud, levitab enda ümber arusaamist õppimise kasulikkusest. Suur osa neist, kes on ülikoolis õppinud, jääb edaspidigi õppima − olgu erialaselt, koolitustel, veebikursustel kus iganes maailma otsas või lihtsalt omal käel. Statistikas see ei kajastu, kuid on ühiskonnale siiski kasuks.

Õpitahe ja huvi maailma vastu on asi, mida me peaks püüdma hoida ja arendada igas inimeses, mitte summutama ja suruma kastidesse. Paraku on meil praeguseks alust muretseda juba mitte üksnes elukestva õpihuvi, vaid isegi sallivuse pärast hariduse suhtes − mida enam on lapsi, kelle perekonnas õppimist põlastatakse, seda vähem on Eestil tervikuna lootust oma potentsiaali ära kasutada. Seda vähem on meil tulevikku asja.

Ülikoolide mitmekesisus, autonoomia ja akadeemiline vabadus on väärtused omaette. Ükski kõrgkool ei ole pelgalt kasulik masin, mis toodab ühiskonnale vajalikke töötajaid, spin-off-firmasid, rahvusvaheliselt tsiteeritavaid artikleid ning praktilisi tehno­lahendusi tootmisettevõtetele. Iga kool kujundab keskkonda enda ümber, mõjutades inimeste mõttelaadi palju laiemalt kui üksipäini üliõpilastesse erialateadmisi ja -oskusi sisestades.

Mida funktsionaalsemaks ja tõhusamaks me muudame ülikoolid, seda kindlamalt teeme ka oma inimestest vaid vahendid, tööriistad riigi riistakastis. Ja kelle jaoks seda riiki siis vaja on?

Postskriptum

Eelnevat mõttekäiku toetab Argo Rosina artikkel«Kas Eesti kõrgharidus teenindab toodet või klienti?». Sealne retoorika on suurepärane näide Eesti kõrgharidust suunava mõttelaadi muutusest: üliõpilane on tooraine, diplomand on toode, tulevane tööandja on klient. Imetabane.