Kolumnist Iivi Anna Masso küsib, vaadates Eesti kohta «õitsenguindeksis», miks on eestlased üsna julgustavate objektiivsete näitajate juures rahulolematud enam-vähem kõigega.
Iivi Anna Masso: enesepiitsutus edetabelites
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestlased jälgivad teatavasti hoolega, kus nad rahvusvahelistes edetabelites asuvad ja kuhu liiguvad. Enam või vähem tõsiseltvõetavaid uuringuid rikkuse, õnne, vabaduse ja edukuse mõõtmiseks piisab lausa igapäevasteks uudisteks, kuid äsja oma käesoleva aasta uurimustulemused avaldanud Briti mõttekoja Legatum Institute’i «õitsenguindeks» (Prosperity Index) on neist üks põhjalikumaid.
See analüüsib 79 muutujat 110 riigis, kasutades teistegi väärikate organisatsioonide kogutud andmeid ÜRO inimarengu indeksist OECD ja Maailmapanga statistikani. Muu seas sisaldab tervik ka väärtusteuurimusi ning inimeste rahulolu mõõtvaid küsitlusi.
Just viimane teeb uuringu Eesti seisukohalt huvitavaks. Meenutagem esmalt, et niigi laiapõhjalist uuringut tasub vaadelda teatud skepsisega. Edetabelid, mis järjekindlalt asetavad Põhjala riigid maailma tippu ning Jeemeni, Pakistani ja Sudaani taolised maad rivi lõppu, sisaldavad kahtlemata mingit tõde, kuid ühiskondlike ilmingute matematiseerimine sotsioloogide valikulise luubi all on alati paratamatult ebatäiuslik.
Uuringud ei suuda näiteks vastata küsimusele, miks õnne ja õitsengu edetabelite tipus püsiva Soome ajalehtedes on üks lugejakirjade populaarsemaid teemasid läbi aastate olnud depressiooniravi ebapiisav kättesaadavus. Õnnelikkust ja rahulolu on eriti raske objektiivselt mõõta. Ja ometi pakub siinne võrdlus skeptiliselegi vaatlejale mõtlemisainet.
Läinud aasta õitsenguindeksit kommenteerides pööras Eesti meedia tähelepanu madalale sotsiaalse kapitali indeksile. Sellega pole aga asi nii hull, kui paistab, sest näitajat alandab muu hulgas abielude väike hulk ja vähene kirikuskäimine. Seda tõlgendatakse toetusvõrgustike vähesusena, kuid uuring ei arvesta, et samaväärset toetusvõrgustikku võib pakkuda vabaabielu või spordiklubi. Üldises «õitsengunimekirjas» mahub Eesti oma 35. kohaga enam-vähem maailma esikolmandikku. Langus 31. kohalt pole paanikat väärt.
Küll aga äratab huvi ainus näitaja, mille poolest Eesti jääb rahvusvahelises järjestuses keskmisest tunduvalt allapoole ja mis tõmbab omalt poolt alla ka meie üldist paigutust. See näitaja on average life satisfaction ehk keskmine eluga rahulolu. Kui Eesti on majanduse, vabaduse, korruptsiooni, tervise ja inimarengu pingeridades suhteliselt headel kohtadel (16.–46.), siis rahulolult oleme 110 riigi hulgas alles 75. kohal.
See tähendab, et on olemas mõnikümmend riiki, kus asjad on objektiivsemate näitajate poolest halvemini kui Eestis, aga inimesed on eluga rohkem rahul.
Tajutav rahulolematus ja selle ebakõlaline suhe faktiliste näitajatega kajastub ka eraldi valdkondade kirjeldustes. Ettevõtlikkuse ja võimaluste kohta Eestis (23. koht) tõdetakse, et «hoolimata mõõdukalt kõrgest innovatsioonitasemest ja madalaist ettevõtte stardikuludest on enamik eestlasi ettevõtluskliima suhtes pessimistlikud». Riigivalitsemise kohta (samuti 23. koht) ütleb uuring: «Eesti valitsemine läheneb paljuski Lääne-Euroopa tasemele, aga kodanikkond on vähem rahul.» Tervisest (39. koht) saame teada, et tervishoiu «tulemused on järjekindlalt maailma keskmisest kõrgemad, kuid Eesti rahvastik ei tunne end tervena».
Ilmingut kroonib isikliku vabaduse indeks, millest öeldakse: «Hoolimata suhteliselt kõrgest kodanikuvabaduste tasemest pole Eesti elanikud oma valikuvabadusega rahul.» Koht edetabelis on 68. (!), ja selgitus järgmine: «Eesti oli kodanikuvabadustelt, st väljendus-, usu- ja kogunemisvabaduselt ning isikliku autonoomia poolest
1. kohal, kuid subjektiivsed näitajad olid tunduvalt madalamad.» Suhteliselt vähesed olid rahul oma valikuvabadustega; lisaks pidasid inimesed oma ümbrust vähemuste vastu vaenulikuks.
Teisisõnu: eestlaste endi hinnangud iseenda vabadusele ja oma naabrite avatusele tõmbasid Eesti isikuvabaduste poolest 110 riigi võrdluses esimeselt kohalt 68. kohale.
Kui võrdleme neid näitajaid uhkel kolmandal kohal oleva põhjanaabri omadega, näeme, et nende kõrge koht on osalt tingitud just kõrgest rahulolu tasemest – rahulolu poolest on Soome maailmas teine, muude näitajate järgi 3.–17. Kommentaarid kiidavad: «Soomlased väljendavad ülekaalukalt toetust oma valitsusele ja institutsioonidele», «Soomlased on rahul oma tervisega», «Üheksa kümnest soomlasest on rahul oma valikuvabadusega».
Valgustav on ka võrdlus meie suurima naabriga, mis on õitsengu üldedetabelis 63. kohal. Majanduse vabaduses on Venemaa 143. ning korruptsiooni ja «maailma rahu indeksi» järgi 146. kohal 179st – siin kasutab Legatum laiemate uuringute andmeid. (Eesti vastavad näitajad on 16., 27. ja 46.) Valdkondade analüüs räägib, mitte just üllatavalt, Venemaa madalast elatustasemest, ebatõhusast valitsemisest, rahva enamuse rahulolematusest oma tervisega, sallimatusest vähemuste vastu ja piiratud vabadustest. Vaid ühe näitaja järgi on idanaaber Eestist ees: rahva rahulolu poolest on Venemaa 74. kohal.
Nagu öeldud, tasub neisse näitajatesse suhtuda teatud skepsisega juba seetõttu, et nad kipuvad üksteise suhtes vastuolus olema. Eurobaromeetri järgi olevat eestlased eluga hoopis suhteliselt rahul. Samuti on raske öelda, mida täpselt rahulolu indeks näitab – soomlaste ülikõrge tase mõjub tõsielu taustal kahtlaselt kriitikavabalt ja indeksi teistest näitudest veidi madalam rahulolu tase, mida näeme näiteks brittide ja rootslaste juures, võib kõnelda tervest kriitikameelest ning teadmisest, et asju saab alati teha (veel) paremini.
Kuid nii trööstitut lõhet faktide ja hinnangute vahel, mida näeme eestlaste juures, on uuringust raske leida. Ainsa kaaskannatajana rahulolematuse edetabelis torkavad silma hõimuvennad ungarlased. Miks ikkagi on eestlased suhteliselt julgustavate objektiivsete näitajate juures nii rahulolematud enam-vähem kõigega? Miks oleme oma eluga vähem rahul kui inimesed autoritaarsel, korrumpeerunud, vaesel ja ksenofoobsel Venemaal?
Kui «õitsenguindeksit» üldse tõsiselt võtta, siis peaks just see küsimus meid peegli ette seadma – mitte see, mitu kohta me ühe või teise näitaja juures tõusime või langesime. Võib-olla oleks isegi võimalik tõdeda, rahvusvahelise võrdluse julgustaval toel, et kui järele mõelda, siis ei olegi kõik asjad nii väga hullusti, kui me usume neid miskipärast olevat?