Aro Velmet

FOTO: Hea Kodanik

Uusimmigrantide laste puhul kerkivad üha rohkem esile olukorrad, kus neile ühiskondlikult või bürokraatlikult määratud kategooria ei kirjelda nende tegelikku olukorda. Toimub ühiskondlik sildistamine, kirjutab New Yorgi ülikooli doktorant Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Võiks arvata, et uusimmigrantide laste koolitamisel on suurimad väljakutsed kultuurilised. Suurbritannias on omavalitsusi, kus üle poole õpilastest on pärit väljastpoolt saareriiki. Londoni riiklikes põhikoolides oli vähemusrahvustest õpilaste osakaal 2010. aastal peaaegu 80 protsenti. Nad pärinesid Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Kariibi mere saartelt, Ida-Aafrikast, Poolast, Tšehhist, Eestist ja veel paljudest riikidest. Klassiruumides räägitakse lisaks inglise keelele urdu, panjabi, bengali, poola, somaali, araabia ja prantsuse keelt ning palju teisi).

Võiks arvata, et sellises kultuurikompotis on õpetajatel õpilastega ühise keele leidmine ületamatu väljakutse.

Middlesexi ülikooli koostatud raportis rõhutatakse aga, et nii õpilased kui ka õpetajad nõustuvalt ühehäälselt, et keel on ka üks kõige lihtsamini ületatavaid probleeme – keeleomandamisvõime on lastel teatavasti kiire, eriti kui pidevalt õiges keelekeskkonnas viibida.

Mis keelebarjääri puutub, siis see on tõepoolest üks keskseid probleeme. Middlesexi ülikooli koostatud raportis rõhutatakse aga, et nii õpilased kui ka õpetajad nõustuvalt ühehäälselt, et keel on ka üks kõige lihtsamini ületatavaid probleeme – keeleomandamisvõime on lastel teatavasti kiire, eriti kui pidevalt õiges keelekeskkonnas viibida. Lisaks pole keeleoskus probleemiks kaugeltki ainult immigrantide lastele: paljud õpetajad rõhutasid, et ka «põliselanikest» õpilastel on halb keelekasutus, funktsionaalsest lugemisoskusest rääkimata.

Keeletundide vähesus on üleüldine probleem, mitte ainult immigrantide küsimus. Seetõttu palkavad Suurbritannia koolid üha rohkem abiõpetajaid, kes räägivad võõrkeeli, ning pakuvad keeletunde, aitamaks järele kõiki õpilasi, kel eneseväljendusega probleeme, nahavärvist hoolimata.

 

 

Kategooriate võim

Kultuurilisi erinevusi aitab ületada asjaolu, et ka õpetajate seas on üha rohkem erineva etnilise taustaga inimesi. Erinevalt USA-st, kus õpetajate korpus on domineerivalt valgenahaline, on näiteks multikultuurses Londonis kolmandik õpetajatest vähemusrahvusest. Õpetajaskonna mitmekesisus aitab teisest kultuurist pärit lastel kohaneda, ning isegi mõne teisest kultuurist pärit õpetaja kohalolu, nagu ka tihe suhtlus vanematega, aitab valgetest inglastest pedagoogidel mõista, millised kultuurikonfliktid võivad klassiruumis tekkida ja kuidas neid lahendada.

Taas kord, Londoni õpetajad tunnistavad, et väärtuspõhised kokkupõrked pole nende jaoks ootamatud väljakutsed – koolisüsteemi ja Londoni suurlinnaelu eripäradega võivad kohanemisraskused tekkida isegi pigem Yorkshire’i või Aberdeeni küladest pärit valgel õpilasel kui Bombayst või Lagosest pärit koolijuntsul.

Kui kultuuri- ja keeleprobleemid on pedagoogidele juba tuttavad ja seetõttu hästi ületatavad, siis palju suurem väljakutse on konfliktid, mille põhjus on nähtus, mida võib nimetada kategooriate võimuks. Uusimmigrantide ja põgenike laste puhul kerkivad üha rohkem esile olukorrad, kus neile ühiskondlikult või bürokraatlikult määratud kategooria ei kirjelda nende jõmpsikate tegelikku olukorda. Neid surutakse kasti, kuhu nad ei kuulu.

Üks näide: kool võib saada teada, et kolmandasse klassi tuleb kakskümmend kaheksa-aastast põgenikulast mõnest Aafrika riigist. Kategooria, mis pealtnäha tundub küll spetsiifiline – «põgenikulapsed Aafrikast» – võib aga varjata tohutut mitmekesisust. Osa lapsi võib olla pärit suurlinnast, rääkida perfektselt inglise keelt ning olla käinud juba kaks aastat koolis. Teised lapsed võivad aga olla veetnud mitu aastat põgenikelaagris, olla igasuguse formaalse hariduseta ega pruugi osata lugeda isegi emakeeles, inglise keelest rääkimata. Kuna seadused näevad ette, et kaheksa-aastased lapsed käivad kolmandas klassis, eeldatakse neilt kõigilt seal hakkama saamist.

Riiklike kategooriate kammitsad on probleemiks ka edasisel haridusteel. Rahvusvahelise kaitse saanud noored võivad küll kandideerida ülikoolidesse samadel alustel kui Suurbritannia kodanikud (näiteks ei pea nad maksma koos teiste väljastpoolt Euroopa Liitu tulnud tudengitega üüratuid õppemakse), küll aga peavad nad esitama dokumente eelnevast haridusteest, mida sõja eest põgenenul ei pruugi olla. Noortel, kes alles asüüli taotlevad – taotlusprotsess võib teinekord kesta aastaid –, pole õigust aga töötada ega õppelaenu või riiklikke stipendiume taotleda, mis tähendab, et isegi kui nad suudavad tõestada Oxfordi või Cambridge’i ülikoolile, et neil on keskharidus ja nad on võimekad tudengid, ei saa nad ikkagi tudengipõlve alustada, sest nende nime taga seisab märge «asüülitaotleja» ja neil ei õnnestu kuidagi kokku saada raha, millega õppemaksu tasuda.

See on olukord, milles on kaotajaks nii riik kui ka asüülitaotleja, ent mis sellest hoolimata on juba aastaid muutumatu. Alles tänavu on paljud Suurbritannia ülikoolid hakanud pakkuma eraldi stipendiume põgenikele, et ebaõiglast olukorda natukegi tasakaalustada.

 

 

Ühiskondlik sildistamine

Rassism ei ohusta mitte ainult Lähis-Idast ja Aafrikast pärit lapsi, kelle puhul religioosne sümboolika või nahavärv kiiresti stig­matiseerimiseks ettekäände annab, vaid ka Ida-Euroopast ja Aasiast pärit õpilasi.

Ka ühiskondlik sildistamine on akuutne probleem. Rassism ei ohusta mitte ainult Lähis-Idast ja Aafrikast pärit lapsi, kelle puhul religioosne sümboolika või nahavärv kiiresti stig­matiseerimiseks ettekäände annab, vaid ka Ida-Euroopast ja Aasiast pärit õpilasi. Kultuurilised stereotüübid ei tähenda alati halvustamist – India või Poola päritolu juntsut võidakse sageli pidada automaatselt töökaks, ent fantaasiavaeseks. Sellise sildistamise tagajärjel jäävad sageli tähelepanuta need India või Poola õpilased, kellel on stereotüübist hoolimata õpiraskused või kellel oleks vaja suisa erivajadustega lastele mõeldud haridust.

Teistel puhkudel võib aga tekkida liiga mugav tunne, justkui oleksid kõik mustanahalised õpilased ühesugused ja kõik Ida-Euroopa õpilased teistsugused, mõtlemata, et Tallinnast ja Gdanskist pärit lapsed võivad erineda üksteisest justkui öö ja päev, nagu võivad ka Somaaliast pärit mosleminoor ja Eritreast pärit kristlane vajada erisugust kohtlemist.

Paljud sellised ühiskondlikud ja riiklikud kategooriad on välja mõeldud selleks, et koolitöötajate ja bürokraatide elu lihtsustada, pakkudes samas uusimmigrantidele paremini just neile suunatud teenuseid. Ent ühiskonna mitmekesistudes on need kategooriad ajale jalgu jäänud ja riik ei pruugi omada head ülevaadet sellest, millist abi on vaja millisele koolile osutada. Kui somaal­lasest põgenikulaps ja nigeerlasest kolmanda põlvkonna sisserändaja kantakse mõlemad andmebaasi kui Sahara-taguse aafriklased, siis pole sellest palju abi kellelegi.

Kategooriad kammitsevad, samas kui individuaalsed suhted uusimmigrantide ja nende perekondadega aitavad näha tegelikku mitmekesisust, millega klassiruumis kohaneda tuleb. Seetõttu soovitavad ka Middlesexi uurijad koolidel teha koostööd vanematega, hõlmata kohalikke tugiorganisatsioone ja võidelda aktiivselt rassismi vastu.

See on mitmeti kasulik tegevus, väidavad Middlesexi akadeemikud: kultuuriline mitmekesisus on iseenesest haridusväärtus, tihedamast suhtlusest võidavad lapsevanemad, kes integreeruvad paremini vastuvõtvasse ühiskonda, ning loomulikult ka lapsed, kes saavad lihtsamini olla nemad ise, selmet mängida rolli, mis nende rahvastikuloendi kaardile märgitud on.