Jürgen Tamme

FOTO: Andres Haabu/Postimees

Vene tsaaririigi ministrite nõukogu esimees, tänases mõistes peaminister Sergei Witte soovitas oma mälestustes Vene impeeriumi ajalooga näitlikult tutvumiseks osta ajalooraamatu koos atlasega.

«Libistanud pilgu üle kaartide, mis kujutavad Venemaa arengut Rjuriku aegadest peale, iga gümnasistki veendub, et suur Vene impeerium oma tuhandeaastase eksisteerimise kestel on tekkinud sellest, et Venemaal elavad slaavi suguharud relvajõudu ja muid vahendeid kasutades vähehaaval on endasse neelanud terve leegioni teisi rahvusi,» kirjutas Witte, märkides, et pole olemas Venemaad, vaid ainult Vene impeerium.

Vladimir Putin on viidanud tuhandeaastasele Venemaale peamiselt kodumaise publiku ees. Mujal tooks see Putinile kaasa soovimatu võrdluse tuhandeaastast riiki tõotanud Hitleriga, kes viis Saksamaa ja sakslased nende ajaloo suurima katastroofini. Ka seos tuhandeaastase Rooma riigi lagunemisega ei sobi Putini ideega Vene vägiriigi katkematusest.

Oma viimases suures kõnes ütles Putin: «Me oleme korduvalt seisnud silmitsi põhimõttelise, saatusliku valikuga, kuidas edasi areneda. Ühe sellise tähiseni jõudsime 2014. aastal, kui Krimm ja Sevastopol liideti taas Venemaaga. Venemaa kuulutas valju häälega oma staatust tuhandeaastase ajaloo ja suurte traditsioonidega tugeva iseseisva riigina.»

Kasutades targa krahv Witte sõnu, neelas Venemaa taas alla ühe piirkonna. Putin räägib aga kõnestambina Krimmi taasliitmisest, mis justkui kinnitaks Venemaa tuhandeaastase riigi staatust. Sama loogika alusel võiks samuti tuhandeaastase riikluse üle uhkust tundev Leedu «taas liita» näiteks Smolenski, Kiievi või Minski.

Motiiv on selge: Venemaa võib end Putini arvates üleval pidada viisil, mis on kohane suurele impeeriumile. See deržavnost tugineb vene tsivilisatsioonil ning viimase erilisel missioonil inimkonna päästmisel haige ja allakäiva lääne käest, kui kasutada Putini enda sõnu.

Viimastel kuudel on maailma tähelepanu fookus nihkunud Ukrainalt eemale. Kosta on ettepanekuid, et Moskva panuse eest võitluses islamiäärmuslastega võiks jõuda Ukraina suhtes kokkuleppele. Ka Eestis on neid, kes ütlevad, et sanktsioonid ei toimi, otsides alibit tunnistamaks süüdlase süütust.

Kuid peale selle, et Venemaa ei pea millekski oma saadiku allkirjastatud kokkuleppeid, mille täielik (!) täitmine on sanktsioonide tühistamise tingimus, ei ole sanktsioonid asi iseeneses. Need on sümboolne märk riigile – kui soovite, siis tuhandeaastasele riigile –, kes rikkus ja rikub endiselt reegleid ning kellel on kiusatus seda teha ka tulevikus. Samuti tuletab see lääneriikidele meelde väärtusi, millest ei saa taganeda.

Sellest ja Gruusia sõja õppetunnist peaksid lähtuma ka Euroopa Liidu liidrid, kui nad otsustavad tuleval nädalal Venemaa sanktsioonide jätkumise üle. Mitte sulgema silmi, nagu teeb laps, kes usub, et ta on pimeduses nähtamatu.