Kristi Leppik: muusikute tüli

Kristi Leppik Foto: Liis Treimann

Musitseerimine tuleb südamest. Kriitikud räägivad tihti, et see või teine kontsert ei pakkunud elamust, sest esinejad ei olnud hingega asja juures. Eriti hingega on viimastel päevadel asja juures kultuuriminister Laine Jänes ning ERSO juht Andres Siitan. Nüüdseks juba endine juht, sest kultuuriminister võttis nõuks Siitani vallandada. Juhtusin suhtlema täiesti võhivõõra inimesega, kes ütles, et tegelikult on tal täiesti ükskõik – muusikud jälle kraaklevad omavahel.

Vägisi tembeldatakse Jänest süüdlaseks ja Siitanit märtriks. Ja eks see nii paistabki, sest kultuuriminister on ennast muusikute silmis aastatega piisavalt häbistanud, alustades sellest, kuidas ta end laulupeol dirigendipulti surus. Tekibki küsimus, kas nii kõlbab.

Teisalt, pannes ennast kultuuriministri kohale, kuidas käituda, kui ühe olulise asutuse direktor töötab vastu, saates ebameeldivaid avalikke pöördumisi ning avalikke kirju? Loomulikult sooviks iga juht sellisest häirivast faktorist ja vastutöötavast inimesest vabaneda. Nii ka Jänes.

Kes on Siitan? Ta juhtis ERSOt 11 aastat. Nii kaua ametis olnud mees ei saa ju olla päris kuu pealt kukkunud? Ja eks olegi igal inimesel nii poolehoidjaid kui ka vastaseid.

Siitan tundub mulle olevat väga suure kaliibriga mees, kellele ERSO juhi ametikoht ammendas end ning kes soovis enamat. See ei ole keelatud! Mitme muusiku arvates tahtis Siitan aga haarata endale suure tüki pirukast, mille ise kokku küpsetas, ent pärmi sai ehk liiga palju ja pirukas küpses lõhki. Nii läks vastloodud ühendasutus Eesti Rahvusmeeskoorist, ERSOst ja Hortus Musicusest sama kiiresti hingusele, kui see alguse sai. Siitan jäi oma pirukatükist ilma ning lõpuks on ka ERSO eelarve raskel ajal miinuses. Ja kui rong ongi läinud ning suurte ja uhkete plaanide asemel mustendab auk, tekib ahastus. Tuleb kuskile pöörduda ja abi küsida. Aga ei ole kerge tunnistada, et ei saadud hakkama.

Ma ei taha panna lõplikku pitserit, et Jänes süüdi, Jänes maha või et Siitan käitus valesti või ei õigustanud ennast ERSO juhina. Seda eriti olukorras, kus mõlema pihta on negatiivset või takkakiitvat tagasisidet. Minister tegi seda, mis ministri võimuses, Siitan seda, mis tema pidi tegema, kaitstes oma au.

Samas – üks on ülemus, teine alluv. Aga mõlemad on muusikud. Ja olles samuti muusikaharidusega, hakkab mul mõnikord lihtsalt häbi, kui muusikud oma musta pesu jälle avalikkuse ees pesevad. Kas pole muusika siiski hingepalsam ning tema eesmärk inimesi rõõmustada? Nagu on öelnud teoloog Toomas Paul, parem on taotleda rõõmu kui oma õigust taga ajada. Meil aga valitseb nii väikse riigi kohta muusikas ja sealsetes suhetes täielik kriis.