Ministeerium soovitab haiglal koondatavad leida nende sadakonna töötaja hulgast, kes ei kuulu meditsiinilisse personali. Kas ja kui palju koondamisi aga tõepoolest tuleb, selgub siis, kui on teada haigekassaga sõlmitava lepingu maht.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Valitsuse kavandatud riigireformi käigus on plaan koondada kokku ligi 3500 avaliku teenistuse töötajat aastani 2019. Kõige suurem kärbe tabab sotsiaalministeeriumi. Tõsi, lubatud on, et sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid osutavate inimeste arv ei vähene, kuid regionaalhaiglate tugipersonali soovitakse kahandada. Muu hulgas soovib riik, et Tartu Ülikooli kliinikum koondaks 85 inimest ja et edaspidi ostetaks osa vajaminevatest teenustest sisse.

Kliinikum on juba sotsiaalministeeriumile teada andnud, et kohustus koondada 85 ametikohta ei ole eesmärgipärane, mõistlik ega teostatav. Valitsuse reaktsioon sellele teatele oli vastanduv: riigihalduse minister Arto Aas leidis, et haiglajuhid võiksid otsida vabanduste asemel lahendusi, ning tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ütles, et haiglate jutt kärpekohtade puudumisest ei ole väga tõsiseltvõetav.

Neis reaktsioonides vaadati aga mööda peamisest probleemist, mis kogu koondamiskava nõrkuse ilmsiks toob: küsimusest, kas see on ülepea tehtud sellistel alustel, et sellest tõepoolest ka kasu oleks.

Sellele juhtis tähelepanu riigikontrolör Alar Karis kolm nädalat tagasi riigikogu ees peetud aastakõnes. Karis ütles, et alustatud on valest otsast. Selle asemel, et hakata töötajate arvu vähendama matemaatilise arvestuskäigu alusel, tuleks kõigepealt hoopis üle vaadata, milliseid ülesandeid tuleb riigil täita ja kas neis ülesannetes oleks vaja teha korrektuuri. Seejärel saab küsida, kui palju on nende ülesannete täitmiseks vaja inimesi. Ning alles siis saab öelda, kas mõnes struktuuris on inimesi liiga palju tööl.

Praegune kärpekava on aga paraku valminud ilma sisulise analüüsita: on vaja koondada ja seega tuleb koondada. Ettepanek leida koondatavad tugipersonali seast näis edasi juba loogilise sammuna, mis sellest, et valedel eelustel tehtud.

On aga veel üks lisaaspekt, mis vajab lahtirääkimist, ja see on tugipersonali tähendus. Valitsuse reaktsioonides peegeldus teatud arusaamatus, miks ollakse tugipersonali koondamise vastu. Tõepoolest, tugipersonal ei opereeri pimesoolt ega ravi haavu. Küll aga toetab neid tegevusi ühel või teisel moel. Arusaam, nagu oleks tugipersonal haigla funktsioonide täitmisel väheoluline, on sama veider kui ettekujutus, et liiklusõnnetuse läbi teinud ja uuesti kõndima õppiv inimene seisab tugedeta sama edukalt kui ilma.

Inimese puhul ei ole vaja isegi katset, et selle arusaama ekslikkuses veenduda. Haigla puhul aga võib ilma sisulise analüüsita katsetamine tuua kaasa oluliselt halvenenud teenusekvaliteedi.

Reformi siht peaks olema jõuda olukorda, kus riik suudab pakkuda olulisi teenuseid ja teha seda niimoodi, et teenuste süsteem oleks jätkusuutlik. Selleni jõudmiseks tuleb alustada õigest otsast: sisulisest analüüsist.