Tarmo Soomere: 50 aastat hoiatusi, veel üks kliimakonverents

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere Foto: Tairo Lutter

Looduse heatahtlikkust meie tegemiste suhtes ja kliimasüsteemi vintskust on praeguseks proovile pandud juba viiskümmend aastat. Pariisi kliimakohtumine on juba üsna mitmes katse kokku leppida, kuidas peaksime oma planeeti paremini hoidma, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

See oli kaugel ajal, Ivo Linna poolt kuulsaks lauldud heal 1965. aastal, kui USA presidendi teadusnõunikute kogu, midagi meie teadus- ja arendusnõukogu akadeemilise tiiva taolist, pani tollase presidendi Lyndon Johnsoni jaoks paberile tõsise hoiatuse.

Tollal veel mudelite abil läbi rehkendamata ja satelliidiandmetega kontrollimata järeldus oli ühemõtteline. Fossiilkütuste põletamisel järjest suuremal määral atmosfääri paiskuv süsihappegaas toob peaaegu kindlasti kaasa tõsised, inimkonna jaoks potentsiaalselt hävitavad tagajärjed. Rõhutati, et kujunevaid kliimamuutusi ei pruugi enam olla võimalik kontrollida või leevendada ei regionaalsel ega isegi ühe suure riigi tasemel. Teisisõnu, inimtegevusel võivad kergesti olla globaalsed tagajärjed.

Nende teadlaste Hiiobi sõnum osutus tõeks. Praeguseks on üsna tõenäoline, et viimase sadakonna aastaga on Maa keskmine temperatuur peaaegu ühe kraadi võrra tõusnud.

Ilm on mõõdetav nähtus, kuid kliima on matemaatiline kategooria

Sõnal «tõenäoline» on siin oluline koht. See näitab, kui fundamentaalselt erineb ilm kliimast. Ilm on see, mida hetkel kogeme ja mida iseloomustavad üheselt määratud suurused, nagu temperatuur, tuule kiirus ja suund või pilvede tüüp. Kliima seevastu on oma olemuselt statistiline kategooria. Kliimat iseloomustab näiteks see, kui sageli sajab vihma, kui tihti tõuseb temperatuur üle 20 kraadi või milline on keskmine tuule kiirus teatava pikema aja, tavaliselt 30 aasta jooksul. Seetõttu esitatakse ka teaduslikud väited kliimamuutuste või nende mustrite kohta tõenäosuste keeles.

Kõnesolev ühekraadine tõus on praeguseks määratletud vähemalt 95-protsendilise tõenäosusega. Teisisõnu, mängida sellele, et tegelikult ei ole midagi muutunud, tähendab hasartmängu loodusega, võiduvõimalus on üks 20 vastu. 19 juhul 20st saabuvateks tagajärgedeks on targem valmistuda.

Selles kontekstis ei ole põhimõtteliselt vahet, kas muutusi on põhjustanud inimtegevus või on need osa kogu looduse keerukusest. Aga kui on olemas päris suur tõenäosus, et meie ise oleme probleemi allikad, on ju tark püüda oma käitumist muuta. Kui selgub siiski, et loodus meiega naljatab, oleme vähemalt saanud puhtama õhu ja südamerahu, et oleme teinud, mis suudame.

Energiajulgeolek kliimamuutuste vastu

Kuigi Eesti on üsna pisike täpp maailma kaardil, oleme ühed suurimad panustajad kasvuhoonegaaside lisandumisse ühe inimese kohta. Mis parata, meie argument on, et energiajulgeoleku eest tuleb maksta; ja seda teeme me põlevkivi põletamisel süsihappegaasi õhku paisates. Ainult et selle eest maksavad need kauged rahvad, kelle jalgealust meri sööb.

Õnneks oleme väikesearvuline rahvakild ning seetõttu on Eesti summaarne panus kasvuhoonegaaside tekitamisse siiski tagasihoidlik. Kui aga tahame olla vastutustundlikud, tuleb investeerida süsihappegaasi kinnipüüdmisse või tuumaenergiasse. Täielikult taastuvenergiale tuginemine ei tundu praegu reaalsena.

Ühekraadine temperatuuri tõus võib tunduda pisiasjana. Meil tähendab see veidi sandimat suusatalve ja vaid natuke soojemaid suvesid. Probleem on aga kogu Maa kliimasüsteemi inertsis. Isegi kui inimmõju kohe praegu taanduks möödunud sajandi alguse tasemele, tõuseb Maa temperatuur veel vähemalt poole kraadi võrra. Et inimmõju vähendamine võtab aega, on isegi meie kõigi väga mõistliku käitumise puhul eeldatav temperatuuri tõus kokku kaks kraadi. See on tase, mille puhul muutused jäävad inimkonna kui terviku jaoks mõistlikesse piiridesse. Väga kuumad piirkonnad ei muutu veel inimestele talumatuks ja mereäärsed maad suudavad kohastuda ookeani veetaseme tõusuga.

Kohastumine ja veetaseme tõus on meie kui parasvöötme ja merest kerkiva maa elanikele olulisemad märksõnad, kui oskame arvata.

Inimene on timmitud elama kindlas temperatuurivahemikus. Tema kohastumisvõime on tugevalt asümmeetriline ka meie tehnoloogiliselt arenenud maailmas. Mõne kraadi võrra külmema ilmaga saame soojemate riiete abil kergesti hakkama. Liigse soojuse vastu ei saa end aga nii lihtsalt kaitsta. Kerged seljas kantavad kliimaseadmed võiksid olla lahenduseks, kuid tõenäoliselt muutub elu väga soojades kohtades liiga kalliks ning sealt tuleb ära kolida.

Meretaseme tõus ei oleks kuigi tõsine probleem siis, kui maismaa oleks veepiirist piisavalt kõrgel. Tegelikult on väga suur osa maismaast vaid veidi merepinnast kõrgemal. Seetõttu hammustab isegi geoloogilises mastaabis üsna tagasihoidlik, vaid paari-kolme meetri kõrgune veetaseme tõus nii palju maad, et kümned miljonid inimesed peavad mujale kolima. Vaba ruumi aga peaaegu ei ole. Musta stsenaariumi puhul oleks praegune migrantide voog kliimapõgenike laviini kõrval pisiasi.

Ookean leevendab ja kahjustub

Ookean on imepärane looduse instrument, mis atmosfääris toimuvaid protsesse leevendab. Kogu Maa atmosfääri mass on enam-vähem võrdne vaid kümne meetri paksuse veekihiga. Maismaa pinnakiht juhib soojust halvasti ning kliima soojenemise mõju ulatub enamasti vaid ühe-kahe meetri sügavuseni. Ookeanis ulatub vee soojenemine juba kahe kilomeetri sügavuseni; seega on haaratud sadu kordi suuremad soojuse mahud, kui atmosfääris üldse tsirkuleerib. Vähemalt 90 protsenti (tõenäoliselt märksa rohkem) Maa kliimasüsteemi viimasel aastasajal lisandunud soojusest, ükskõik kust tulnud, on akumuleerunud merevees.

Enamik aineid paisub soojenemisel, samuti vesi temperatuuril üle nelja kraadi. Ookeani on praeguseks salvestunud nii palju soojust, et jämedalt pool veetaseme senisest tõusust on tingitud soojuspaisumisest. Paar nädalat tagasi (13. novembril) ilmunud tippajakirja Science erinumber teeb puust ja punaseks ette, kui kannatlik on tegelikult meiega maailmameri. Veetaseme tõus umbes ühe meetri võrra on pigem leebe märguanne ja sellega tuleme kindlasti toime, eriti kui oskame robustsed meremüürid asendada roostike või mangroovimetsadega.

Kliimamuutuste tagajärjed mõjutavad kogu maailmaookeani funktsioneerimist. Süsihappegaasi lisandumine teeb vee happelisemaks, mille tõttu paljud liigid on surve all või väljasuremisohus. Kuna korallid ei saa liikuda, on maailma suurimad eluslooduse loodud struktuurid – korallrahud – hävimisohus. Ülemiste veekihtide temperatuuri tõus tähendab, et veemasside vertikaalne segunemine on aeglasem ning sügavamale tungib vähem hapnikku. Nõnda on kaudselt löögi all süvavee ökosüsteemid.

Ookeani heaolu on üks toidujulgeoleku tagatisi

Fotod väikestel jääpankadel vaevu tasakaalu hoidvatest jääkarudest on emotsionaalsed, kuid tegelikud probleemid on hoopis mujal. Inimesi saab meie planeedil olema üha rohkem ning järjest enam kasutame ookeanist tulevat toitu. Need varud ei ole sugugi piiramatud. Meie teame seda hästi, sest teadaolevalt esimesena juhtis kalade ülepüüdmisele tähelepanu omakandimees Karl Ernst von Baer. Meie järved ja meri on pisikesed ja kuidagi saame sealt oma osa ikka kätte. Avaookeanis on asjad natuke teisiti. Veemasside soojenemise tõttu liiguvad kalad hoopis teistesse piirkondadesse, kust on neid enamasti raskem kätte saada, ja kui neil ei ole uutes kohtades harjumuspärast toidubaasi, jääb neid üldse vähemaks.

Merede ja ookeanide ökosüsteemid on kolmemõõtmelised ja seetõttu sageli märksa keerukamad kui maismaa pinnal paiknevad analoogid. Seetõttu on meil ka üsna vähe aimu, kuidas elu ookeanis tegelikult funktsioneerib ja millised muutused võivad mereelustikku tõsiselt kahjustada. Loodetavasti suudame oma elu korraldada nii, et ei pea kunagi mereökosüsteemide taluvusläve kompama.