Ahto Lobjakas: inimõiguste teema on Eestis kahepoolse surve all

Laps Harku illegaalide kinnipidamisekeskuses. Foto: Sander Ilvest

Eesti väljakutse on teadvustada ja lahti mõelda enda jaoks see konflikt, mis sisaldub meie põhiseaduses ja üha enam näib hägustavat ametlikku inimõiguspoliitikat, kirjutab Ahto Lobjakas Eesti Inimõiguste Keskuse värske aastaaruande «Inimõigused Eestis 2014-2015» eessõnas.

Inimõiguste teema Eestis on kahepoolse surve all. Ühelt poolt seatakse seda sõltuvusse kogukondlikult määratletud alusväärtustest, vajadusest kindlustada «eluruum» eesti rahvusele, keelele ja kultuurile. Need väärtused ei ole selgelt defineeritavad: pagulaskriisi käigus on märgatav tendents püüda «eestlust» defineerida nahavärvi ja muu päritava, mitte keele või mõne muu individuaalselt õpitava – ja nii kõigi jaoks saavutatava – tunnusmärgi kaudu.

Teiselt poolt avaldub sama eluruumi teema riigi eksistentsi tasandil. «Vaid teatavat tüüpi meelelaad suudab tagada Eesti riigi kestmise läbi aja,» ütleb see lähenemine, seades kõik muud kaalutlused kogukondliku eksistentsi loomuõiguse pitseri alla.

Esimene kogukondlik impulss parasiteerib pinnal, mis oma olemuselt on demokraatlik. Eestis, nagu osutatud, on demokraatia egalitaarsus painutatud ühe kitsamalt defineeritud (etnilise) grupi huvide teenimise alla. Vältimatult ja ilmselt järeldub siit, et grupid ja indiviidid, kes sama imperatiivi ei jaga, leiavad end pealtnäha demokraatliku otsustusmehanismi vahendusel ebavõrdsest olukorrast. Neil on reaalselt vähem õigusi ning nende õigusi kvalifitseerib tulevikuhorisondil lisaks riiki põhiseaduse tasandil kodeeritud nõue hoolitseda selle eest, et domineeriv etniline kogukond ei kaotaks kunagi riigi territooriumil enamust.

Teine survefaktor on sarnaselt parasiteeriv rahvusvahelisel õigusel, täites enesemääramisõiguse kitsalt etnilise sisuga. Probleem toimib kahes suunas: peale demokraatia ja rahvusvahelise õiguse instrumentaliseerimise ehk kitsa huvi tööriistaks tegemise tähendab mõlema kitsendatud kujul praktiseerimine vältimatult nende sisu moondamist, kui mitte devalveerimist Eesti avalikkuse jaoks. Väärtuste valuläve madaldatakse.

Inimõigused kuuluvad oma olemuselt õigusriigi valdkonda. Koos demokraatia ja rahvusvahelise õigusega on õigusriik üks tänase väärtuspõhise maailmakorralduse kolmest alustalast. Ajalooliselt on ta primaarne, kuna rahvusvahelist õigust on raske ette kujutada demokraatia-vabas maailmas ja demokraatiat omakorda ilma inimese võrdsete õiguste vundamendita.

Praktikas moodustub teatav hermeetiline ring: kõik kolm printsiipi eeldavad ühel vôi teisel viisil kaht ülejäänut. Inimõigused on ideaalväärtuste platvorm, mis on tuletatav lääneliku maailmakorra praktilisest funktsioneerimisest – tema õiguspraktikast, konventsioonidest, konstitutsioonidest jne.

Inimõigused on selle areneva praktika ajalooline vili. Inimõiguste sarnasus kantiaanlikult universaalsete (kõigile mõeldavaile inimestele igal ajal kehtivate) õigustega pole juhuslik – aga ta pole kausaalne. Immanuel Kant ja tema järglased on oma süsteemid tuletanud õhtumaisest praktikast ja need seejärel universaliseerinud.

Oluline on mõista, et see universaalsuse alge on õigusriigi mõistesse sisse ehitatud ka siis, kui ta praktikas ei välju ühe ühiskonna piiridest. Igal õigusriigi territooriumil viibijal on seadusega garanteeritud põhiõigused ka siis, kui riigi subjektide poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused erinevad. Need samad põhiõigused on olemas ka riigivõimu esindajate jaoks, kes tegutsevad väljaspool oma territooriumi. Praktikas tähendab see muidugi pingeid rahvuslike huvide ja muu sellisega, aga lääneriigid ei luba oma võimuesindajail ammu tappa pärismaalasi jne.

Eesti väljakutse on teadvustada ja lahti mõelda enda jaoks see konflikt, mis sisaldub meie põhiseaduses ja üha enam näib hägustavat ametlikku inimõiguspoliitikat. Kui põhiseaduse preambul kohustab riiki koos oma demokraatia ja õigusinstitutsioonidega teenima rahvust ehk üht priviligeeritud kogukonda, siis põhiseaduse alusväärtused, nagu need on mõistetud riigikohtu poolt, dikteerivad selgelt vajaduse austada demokraatiat, õigusriiki ja rahvusvahelist õigust puhaste printsiipidena.

Lahendus, igas ajaperspektiivis, saab olla vaid inimõiguste/õigusriigi täieliku autonoomia kindlustamine riigitegevuse teoorias ja praktikas ning selle sõltumatuna hoidmine kogukondlikest imperatiividest, ükskõik kui demokraatlikult või rahvusvahelise õiguse norme teenivaina neid ka ei esitataks.

Enamik kitsaskohti, kui mitte kõik, millele käesolevas aastaraamatus osutatakse, on mõistetavad just selle pinge ja võitluse kontekstis. Vähemusrahvuste õigused, õiglane kohtupidamine, õigusnõustamise piisav kättesaadavus, tippametnike määramise depolitiseerimine, igasuguse diskrimineerimise välistamine, ametivõimude ennetav empaatia vähemusprobleemide osas (olgu need soolised, seksuaalsed või kultuurilised), poliitiline (õigusriiklik ja demokraatlik) kontroll julgeolekuasutuste üle, sallivuse piiride kodifitseerimine võõraviha kriminaliseerimiseks – kõik see kuni (täna nii aktuaalse) põgenike ja varjupaigataotlejate humaanse kohtlemise ja nendele adekvaatse õigusabi kindlustamiseni välja on osa sellest probleemistikust. Õigusriik, kui ta tegelikult toimib, saab heiastuda vaid üksikisiku õiguste võimu poolt garanteeritud ja rikkumatule horisondile.

Eesti riigi jaoks – mis tagatipuks on olnud kolm aastat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige – ei saa inimõigused rahuajal mingi õigustusega olla teema, mida on vaja või võimalik analüüsida julgeolekupoliitika, eesti keele ja kultuuri säilimise, rahvusriigi tuleviku vms vaatepunktist.