Esmapilgul läheb Tallinna linnal hästi. 2015. aastal kasvab pealinna elanike arv umbes 5000 inimese võrra ja seega suurenevad linnaeelarve tulud. Kuid samas kasvab ka paljude keskerakondlaste rahulolematus Tallinna linnas toimuvaga, kirjutab Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Anto Liivat.
Sestap peab napilt taas Keskerakonna juhiks valitud Edgar Savisaar pealinna enda käes hoidmiseks panuseid üha tõstma. Selleks, et luua juurde parteilisi ametikohti ning kõlavate nimedega projekte, tõstetakse parkimis- ja lasteaia kohatasu. Samal ajal koondatakse ressursse Suure Juhi valvsa pilgu alla: linnaosavalitsuste kasutada on jäänud vaid 5 protsenti eelarverahast ning neil puuduvad arengukavad ja pikemaajalised plaanid.
Mõistagi juhitakse linna just eelarve kaudu ning eelarve prioriteedid väljendavad võimulolijate väärtusi ja eelistusi. Viimases pole iseenesest midagi halba, sest võimul on oma loogika ja otstarve, kuid totaalse täiuseni arenedes muutub võim eesmärgiks omaette.
Pan-Euroopa liikumise juht R. N. Coudenhove-Kalergi on oma legendaarses teoses «Totaalne riik – totaalne inimene» selle kohta tabavalt kirjutanud: «Distsipliin astub õigluse asemele, autoriteet vabaduse asemele; sõnakuulmine südametunnistuse asemele». Ja Tallinna 2016. aasta eelarvest nähtub selgelt, et täpselt nii ongi siin juhtunud.
Savisaare ainuvõim läheb linlastele üha kallimaks maksma
Edgar Savisaar on linnapea ametist kohtu otsusega kõrvaldatud, ning võis hetkeks naiivselt loota, et Taavi Aasa eestvedamisel volikogu ette toodud eelarve erineb Savisaare juhtimisel koostatust. See lootus mõistagi ei täitunud.
On hästi teada, et totalitaarsetes organisatsioonides süsteemi säilitamise ja ülalpidamise kulud aina kasvavad. Keskerakonna viimase kantsina püsimine on toonud pealinna jaoks kaasa väärilise visiooni asendumise võitlusega «ümbritseva halva» – eelkõige riigi – vastu. See pärsib mõistagi linna suutlikkust ajaga kaasas käia, sest ühtaegu tuleb kaitsta end nii sisemiste kui ka väliste vaenlaste eest, see aga nõuab maksumaksja rahakotist üha suuremaid kulutusi.
Võimul püsimise sissepoole suunatud ehk n-ö kodurahukulude abil ostetakse linnasüsteemis ja sellega piirnevates asutustes lojaalsust ning luuakse üha uusi parteilisi töökohti.
Käesoleval aastal loodud aastas 1,5 miljonit eurot maksev linnavalitsuse liikmete enam kui 30 liikmega büroo on vast markantseim näide, kuid parteipiletit ette näitamata ei pääse juhtima ka munitsipaalpolitseid, Tallinna Linnatranspordi Aktsiaseltsi või linna kultuuriväärtuste ametit.
Kodurahukulude hulka kuuluvad ka rahaeraldised läbipaistmatutele sihtasutustele ja mittetulundusühingutele. Selle asemel, et moodustada Tallinna Haigla loomiseks erialaspetsialistidest nõukogu ja selge eesmärgiga Sihtasutus Tallinna Haigla, kavatseb linnavalitsus muuta läbikukkunud (Äriregister ei ole kandeavaldusi rahuldanud!) ja sadu tuhandeid eurosid linna raha neelanud Ühistupanga Asutamise Sihtasutuse hoopis sihtasutuseks Tuleviku Tallinn. See peaks nõukogu liikmete Edgar Savisaare ja Taavi Aasa juhtimisel hakkama tegelema kõigi linna suuremate projektidega.
«Uuele» sihtasutusele eraldatakse järgmise aasta eelarvest veel 300 000 eurot. Aga lisaks Tuleviku Tallinnale on linna ülalpidamisel veel sihtasutus Tallinna Arengu- ja Koolituskeskus, Tallinna Energiaagentuur, MTÜ Integratsiooni Ühiskondlik Algatuskeskus jpt.
Väljapoole suunatud võimul püsimise kulud on seotud mõistagi linna propagandategevusega. Tallinna Televisioon neelab eelarvest juba enam kui 3,5 miljonit eurot aastas (Tallinna TV eelarve kasvab 2016. aastal varasemaga võrreldes 115 000 euro võrra). Linna avalike suhete korraldamiseks ja ajalehe Pealinn/Stolitsa välja andmiseks kulub 2,2 miljonit eurot. Samal ajal soovib linnavalitsus tõsta parkimis- ja lasteaiakohatasu, et koguda eelarvesse lisaks 2,3 miljonit eurot. Küüniline, aga tõsi.
Tsentraliseerimine ja lühike kavandamishorisont
Mul on hea meel, et Tallinnas on kaheksa eriilmelist linnaosa, sest nüüdisaegne linn on eelkõige kogukondlik organisatsioon. Tallinna igapäevane juhtimine ja otsuste tegemine tuleks viia linnaosavalitsuste ja halduskogude tasemele, jättes linnavalitsuse hooleks strateegilise juhtimise. Kahjuks püüavad aga tänased linnajuhid võimutäiuse kaotamise hirmus üha enam otsustusõigust Vabaduse väljakule koondada.
Linnaosavalitsuste kasutada on jäänud vaid ca 5 protsenti linna eelarvevahenditest ja pooltel Tallinna linnaosadel puudub arengukava. Edgar Savisaare loodud ületsentraliseeritud juhtimissüsteem ja pideva usaldamatuse õhkkonnas üha kasvav totaalne kontrollimissoov ei võimalda aga ka teistel linnajuhtidel ambitsioonikamate mõtete elluviimisega tegeleda.
Nii nagu paljusid teisi totalitaarseid režiime iseloomustab seetõttu ka Tallinna juhtimist lühike kavandamishorisont ning suurte ideede väljakäimine olupoliitiliste uitmõtetena, millesse tuleb pärast esialgseid rahapaigutusi ja meediasõnumite tootmist hakata tõsiseid korrektuure tegema. Nii on läinud linnapanga ja -poega, kahjuks ka spordikooli ja Kultuurikatlaga. Sarnane on lugu ka palju kõneainet pakkunud parkimistasude tõusuga, mille ainsa eesmärgina paistab linnavalitsus nägevat eelarve täitmiseks lisamiljoni leidmist.
Kui linnavalitsusel oleks tõsine soov aidata kaasa parema parkimiskorralduse loomisele, tuleks küsimusele läheneda hoopis komplekssemalt, kui taas eelarvemenetluse käigus parkimistasusid tõstes. Pole põhjust arvata, et parkimistasude tõstmine üksikmeetmena aitaks Tallinna parkimiskorraldust parandada: Tallinna vana-, süda- ja kesklinnas on pisut üle 6000 parkimiskoha, aga tasuta või soodustingimustel saab nendes tsoonides parkida ca 9000 sõidukit.
Parkimistasude tõstmisele võiks eelistada maksimaalse lubatud parkimisaja piiramist ja rakendada eri kellaaegadel erinevaid tasutariife. Samuti tuleks alustada ajakohase geopositsioneerimise süsteemi loomist, kus inimestel oleks võimalik saada reaalajas infot vabade parkimiskohtade kohta, arendada edasi liinivõrku ning «Pargi ja reisi» süsteemi ja kohustada kõiki eraparklaid lubama 15 minutit tasuta parkimist.
Sõnakuulmise asemele südametunnistus!
Tallinna linna 2016. aasta eelarve mahuks kujuneb koos lisaeelarvetega umbes 600 miljonit eurot, mis moodustab enam kui kolmandiku Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetuludest. See on suur rahasumma, mille abil saab palju ära teha. Sotsiaaldemokraatide poolt mitu korda esitatud algatuste, nagu õpetajate palgatõus, tänavavalgustuse taastamine, teede ja tänavate remonttööd ning suuremad heakorrainvesteeringud arvestamine linnaeelarves on sammud õiges suunas.
Aga need sammud võiksid olla oluliselt pikemad, kui linnajuhtide väärtusruumis asetuksid lojaalsuse eest lunaraha ja distsipliini nõudmise asemele õiglus ja arukus, autoriteedi asemele vabadus ja sõnakuulmise asemele südametunnistus. Usun, et on ainult aja küsimus, kui tänased linnajuhid pealinna elu korraldamist enam pelgalt Savisaart matkides jätkata ei saa.