Iga eestlane teab Lydia Koidula luuletuse «Mu isamaa on minu arm!» lõpusalmi kolmandat ning sellele järgnevat rida: «...su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa!» Ta teab seda Gustav Ernesaksa viisistatud, eestlaste rahvushümniks saanud laulust, millega lõpevad kõik uuema aja üldlaulupeod.
Juhtkiri: igavikuuni Eesti mullas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koidula oli 24-aastane, kui see luuletus «Emajõe ööbikus» 1867. aastal ilmus. Aga ometi, nõukogude režiimi algusaega sattunud Koidula sajandal sünniaastapäeval (1946) leiti just sellest luuletusest õigustus poetessi ümbermatmiseks Kroonlinna kalmistult, isegi kui see juhtus nii, et abikaasad lahutati teineteisest. Rahvuse identiteedil on ka vertikaalne mõõde. Kokkukuuluvus määratakse ära sellegagi, kas oled maetud samasse mulda, milles puhkavad mitte ainult su enda omaksed, vaid ka sinu suured surnud.
Nüüd on alustanud teed sünni- ja samas ka igavikukoju Rahumäele Marie Underi, tema tütre Hedda, õe Berta ning Arthur Adsoni põrmud. Underile tähendab see ühtlasi ema Leena juurde jõudmist.
«Kord veel tagasi tahaksin / leida kodutee. / Kodumullas siis magaksin / välja kõik silmavee,» kõlab 1954. aastal Underi pagulasluulekogus «Sädemed tuhas» ilmunud luuletuse «Põgenik» lõpustroof. Kui seda poleks põhjust pidada poetessi vastustamatuks sooviks, mis oleks järeltulevatele põlvedele täitmiseks, siis pisendaksime mälestust 20. sajandi Eesti suurimast luuletajast, mitmekordsest kirjandus-Nobeli nominendist.
Jah, õige on seegi, et Underi naasmisega koju harveneb Pagulas-Eesti maastiku tähistajate rivi. Kirjandusliku loomingu enda kojutulek algas juba 1980ndate lõpus. Traagiline oli ühe kirjanduse kaheks löömine aastal 1944, valuta ei pääsenud ka selle, Karl Ristikivi sõnul «kahte harusse kasvava puu», «kojuigatsuse – kauguseigatsuse» tüve taastamine.
Üks osa eesti kirjandusest on ju siiamaani jäänud «kodustamata». Globaalne eestlus võib inim- ja kogukondlikul pinnal ning arvestades internetistunud maailmaküla kogemust ehk isegi toimida, kuid eesti kultuur oma järjepidevuses saab sündida ning eluneda üksnes siin, Eestis.
Nii on, et selle kultuuri kandjad, eriti tema sümbolnimed, kuuluvad pärast surmagi sellele maale ja rahvale. Nende põrmud on nagu risoomid, millelt uued loojapõlved, aga ka kogu rahvas saab ammutada tulevikukindlust. Teadmine, et oma rahvaga on ka tema suured surnud, toidab eneseväärikust.
2008. aastal jõudsid kodumaale riigimeeste August Rei ja Jüri Uluotsa põrmud. Tuleval aastal loodetavalt täieneb see rida eesti luuleriigi valitsejannaga.