Maarja Vaino

FOTO: Tairo Lutter

Vaimne segadus peegeldub ka segases kõnes ja nii võib tõesti hakata isegi terroriste õigete eurooplastena defineerima. Arutult ja vastutustundetult lobisev maailm muutub ohtlikuks, sest legitimeerib demagoogia, märgib kolumnist Maarja Vaino.

«Inimene vahetab sõnu, mitte mõisteid, ja uute sõnade arv kasvab meil, jumal tänatud, suure kiirusega,» ütleb üks Tammsaare tegelane irooniliselt. Praegu tundub see olevat tõesem kui kunagi varem.

Jaan Tooming kirjutas hiljuti (kultuur.err.ee, 2.12), et oleme sattunud lauslobisemise ajastusse. Tõepoolest, tundub, nagu inimesed räägiksid või kirjutaksid üha rohkem. Ühelt poolt näitab see, et oleme jõudnud heaoluühiskonda. Nn small talk on heaoluühiskonna nähtus. Raskustes viibivatel inimestel ei ole selleks aega ega energiat. Pealegi saavad vaimses surutises sõnad hoopis teise kaalu, öeldul on alati mitmekordne tähendus ja tühje sõnu naljalt ei tehta.