Sirje Niitra: kui müüja ei tea

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Mida rohkem kerkib uusi kaubakeskusi, seda suuremaks muutub ka müüjate põud. Pole saladus, et väljaõppinud ja lahket teenindajat on poodi raske leida ja pahatihti tuleb leppida üsna kehvakestega.

Siiski peaksid kaupluste juhatajad ja personalijuhid hoolitsema selle eest, et müüjad oskaksid teenindada ja muude oskuste kõrval tunneksid ka mõnevõrra kaupa, mida pakuvad.

Hiljaaegu kuulsin jõulutulesid otsides ühe kodukaupa müüva neiu suust, et paksu kummijuhtmega tulesid «vist enam ei tehta», ehkki asi on suisa vastupidi ja peenikese niidikese otsas rippuvaid tulukesi pole ammu enam mõtet osta, sest üle ühe hooaja need vastu ei pea.

Kord ei osanud toidupoe teenindusleti müüja mulle öelda, millise täidisega lavašši ta müüb. Kui palusin etiketilt vaadata, siis teatas naine, et ei näe ilma prillideta. Sama poe juustuletis keeldus teine müüja mulle juustukera tükeldamast põhjendusel, et riiulil on juba tükeldatud juustu saada küll.

Nii mina kui mitu mu tuttavat on olnud poes hädas veini valimisega. Mida suurem kauplus, seda raskem on leida kedagi, kes aitaks selgitada, kas tegu on kuiva, poolkuiva, poolmagusa või suisa magusa märjukesega. Palun vabandust tõelistelt veininautlejatelt, kuid väga palju on siiski neid, kes ei ole kursis veini- ja nende aluseks olevate viinamarjasortidega. Pudelile on sageli kirjutatud vaid, kas tegu on valge või punase veiniga, ehkki see on niigi näha, kui pudel just läbipaistmatu ei ole. Seepärast on väga teretulnud mõne poe idee märkida veini magususe aste sildile värviliste täpikestega.

Vahel on tegu ka lihtsalt laiskusega. Näiteks pole harvad  juhtumid, kus mingit kaupa otsides kuuleb ostja müüjalt, et seda pole, ehkki tegelikult on see riiulil täiesti olemas. Lihtsam on ju «ei» öelda kui inimene konkreetse kauba juurde juhatada. Hiljaaegu otsisin poest searasva hapukapsa tegemiseks. Esimene punases kuues teenindaja, kes parasjagu riiulitele kaupa paigutas, kehitas õlgu ja küsis teiselt, see omakorda kolmandalt, kes lõpuks soovitu üles leidis.

See kõik ei kehti muidugi kõigi poeteenindajate kohta, sest suur osa neist on isegi väga vastutulelikud. Kuid üks tilk tõrva rikub kogu poti ära.

Meil oli koolis kaubanduse eriala, kus pidime endale üksipulgi selgeks tegema kõikvõimalike kaupade omadused, ehkki poodi tööle läksid meist vähesed. Siis oli muidugi ka lihtsam, sest suuri kaubanduskeskusi, mis müüvad tooteid seinast seina, veel ei olnud. Samas ei tohiks olla väga raske tutvustada saali- või letiteenindajatele kaupa, mida nad ostjatele pakkuma hakkavad, et nad lihtsamatele küsimustele vastata oskaks.

Kui tahate head teenindust, minge turule! Seal juba müüja oma kauba tutvustamisel hätta ei jää. Ehk peitub põhjus motivatsioonis või õigemini selle puudumises? Suure poe teenindajat eriti läbimüük ei huvita, sest tema teenistust see kuigivõrd ei mõjuta, või kui, siis liiga vähe, et seda omal nahal tunda.