/nginx/o/2015/08/25/4418413t1h67ec.jpg)
Mille poolest erineb introverdist eestlane ekstraverdist eestlasest? Kui teiega kõneleb introverdist eestlane, põrnitseb ta oma saapaid. Kui teiega kõneleb ekstraverdist eestlane, põrnitseb ta teie saapaid. Umbes nii ma eestlasi ette kujutasingi, kui Eestisse saabusin, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.
Loomulikult on inimesed kogu maailmas üksteisega sarnased. Aga ometi on neis mingi rahvuslik vaim, identiteet, kombed ja tavad - see suur ja kustumatu jõud, mis on muutnud muistsed hõimud arvukateks rahvusteks. Nii räägivad teadlased. Mulle võib muidugi lõpmatult vastu väita, aga kui ma tunnen end üdini ja hingepõhjani venelasena, ei suuda keegi mulle tõestada, et rahvuslik identiteet on vaid sõnakõlks.
Eestlased sarnanevad suurte lastega
Eestlased hirmutavad mind ja panevad heldima. Hirmutavad sellega, et ei ole oma iseloomult venelaste moodi ja jäävad mulle paljuski mõistetamatuks. Mõistmatus sünnitab aga alati hirmu. Panevad heldima sellega, et sarnanevad oma lihtsuses suurte lastega. Lihtsus võlub alati ning tekitab sümpaatiat ja armastust.
Muidugi, ma olin Eestis ka varem viibinud ja eestlased olid olnud mul külas Tomskis. Aga alles ülepeakaela Eesti ellu sukeldudes hakkasin pisitasa mõistma eestlasi kui oma väga eripärase rahvusliku identiteedi kandjaid. Nii ma siis pajatangi oma tähelepanekutest.
Esiteks sain aru, et eestlased on oma südames paganad. Kõigi juttude taga, et eestlased pole kuigi religioossed, peitub lihtne tõdemus: eestlased usuvad tegelikult palju rohkem maa ja looduse kui taevastesse jõududesse.
Esiteks sain aru, et eestlased on oma südames paganad. Kõigi juttude taga, et eestlased pole kuigi religioossed, peitub lihtne tõdemus: eestlased usuvad tegelikult palju rohkem maa ja looduse kui taevastesse jõududesse.
Siit ka rohked rahvalikud kombed ja tavad, mis on seotud puude, metsa, kivide, vee ja mägedega. Ma olen sattunud paljudesse Eesti paikadesse ja kuulnud kõikjal lugusid vaimudest, kes elavad mäe sees, pühadest tammedest, kivi sees elavatest kurivaimudest. Eks ole, ristiusuga ei ole sel kuigi palju pistmist. Eestlastele ei ole tõeline pühamu mitte kivist kirik, vaid mets ja väli.
/nginx/o/2015/06/24/4214345t1he163.jpg)
Jaanipäev oma lõkete ja sõnajalaõie otsimisega on vaieldamatu tõestus eesti paganluse kohta. Kristlike väärtustega arvestavad eestlased ainult sel määral, mis vastab nende arusaamisele heast ja halvast. Seepärast seisab individuaalne vabadus kõrgemal ühiskondlikust olemisest.
Püha eraelu
Teiseks on eestlased kirglikud individualistid. Eraelu on tabu. Erinevalt venelastest, kes on valmis alati ja kõigile rääkima oma probleemidest, pereasjadest, on eestlased kinnised ja vaikivad. Sajanditepikkune taluelu on jätnud eestlaste iseloomule oma pitseri.
Isikliku ruumi kujundamise peamine põhimõte on olnud rajada oma maja nii, et naabrid ei näeks sind ja sina ei näeks naabreid. Siis on kõik korras.
Isikliku ruumi kujundamise peamine põhimõte on olnud rajada oma maja nii, et naabrid ei näeks sind ja sina ei näeks naabreid. Siis on kõik korras. Linnaelu on inimesed kokku paisanud, aga eestlastel pole kuhugi kadunud iha omaette olla. Eramajad ehitatakse väikeste akendega kõrgete aedade taha, majad asuvad krundi sügavuses, et keegi ei saaks aknast sisse vaadata. Kui aga tuleb elada kortermajas, siis suhtlevad naabrid omavahel harva, soola ja tikku naljalt naabrilt laenama ei lähe, parem suunduvad juba lähimasse poodi.
Kollektiivsed individualistid
Kolmandaks on eestlased laitmatud kollektivistid. Jah, just nimelt! Ühelt poolt räägib see vastu eespool kirjeldatule. Teiselt poolt annab see tunnistust eestlaste iseloomu mitmetahulisusest. Kollektiivsete pühade traditsioonid on üks eestlaste iseloomulikumaid omadusi.
Laulu- ja tantsupeod, rahvarõivad, käsitöökombed on säilinud just tänu eestlaste kogukondlikule loomule. Laulva revolutsiooni lätteid tuleb otsida Eesti rahvakultuurist. Püüdlus taastada rahvuslik identiteet kultuurikoodide baasil tõi kaasa rahvusliku eneseteadvuse kiire kasvu Eesti ühiskonnas ja tõrjus välja võõrad sotsialistlikud vormid.
Tänapäeval võib Tallinnas täheldada, kuidas eestlaste taluaja kogukondlikud eluvormid taaselustuvad asumiliikumisena. Inimesed ühinevad territoriaalsel printsiibil ühiste probleemide lahendamiseks, olgu tegu heakorra või võitlusega kaootilise ehitustegevuse vastu. Ja otse loomulikult korraldavad kohalikud kogukonnad pidusid, hoides eestlaste muistset rahvavaimu alal ka metsikus linnadžunglis.
Venelaste Lasnamäel on selline asi kesiselt arenenud. Ainult linnaosa valitsus püüab seal pidusid korraldada, elanikud ise võtavad neist osa ainult pealtvaatajana. Linna eestlaste piirkondades samal ajal asumites just eriti hea pilguga võõrastele ei vaadata. Seegi on üks eesti iseloomu väljendustest.
/nginx/o/2013/07/12/1891568t1h35fb.jpg)
Umbusklikud klassikaaslased
Neljandaks on eestlased ettevaatlikud ja väheusaldavad. Selliseks on neid muutnud ajalugu. Rahulikku elu on Eestis jagunud vähe. Nagu teada, vallutasid Eesti esialgu taanlased, siis valitsesid kaua aega sakslased, nende järel rootslased. Seejärel läks Eesti Vene impeeriumi koosseisu. 1920. aastal saabus üürike iseseisvuse periood, aga juba 1940. aastal algas pool sajandit väldanud Nõukogude okupatsioon. Seepärast on võõraste umbusaldamine eestlastel otse veres.
Samuti olen märganud, et eestlased jälgivad väga pikka aega teist inimest, hindavad teda mitmest küljest, enne kui võtavad omaks. Eestlased paluvad harva kelleltki abi ega tõtta ka ise seda pakkuma. Sugugi juhuslikult ei nimetata Eestit klassikaaslaste maaks, sest just isiklikud sidemed, tutvused, vanad sõbrasuhted etendavad peamist osa tehingute sõlmimisel või hea töökoha saamisel. Ma ei usu, et selliste klannide olemasolu tuleks ühiskonna ja riigi arengule kasuks. Klannisüsteem ju pidurdab «sotsiaalsete liftide» tööd ning tõkestab pääsu riigisüsteemi muidu andekatel inimestel, kel pole sidemeid ja kasulikke tutvusi.
Viiendaks eristuvad eestlased kirglikkusega, millega suhtutakse emakeele säilitamisse. Minu meelest valitseb sama fanaatiline suhtumine keelepuhtusse Euroopas veel vaid prantslaste seas. Mõistagi, kui kogu maailmas elab kõigest ligikaudu miljon eesti keele kõnelejat, on põhjust keele saatuse pärast muret tunda.
Ma olen seda teemat juba käsitlenud ja võin ainult korrata: ei saa teha inimest õnnelikuks vastu tema tahtmist, ei saa keeldude ja trahvidega muuta keelt populaarseks. Tuleb luua motivaatorid keele tundmaõppimiseks ja säilitamiseks. Motivatsiooni aluseks ei saa aga olla hirm, vaid teadvustatud vajadus ja huvi.
Ma tean, et on tekkinud rohujuuretasandi liikumine, kus vene ja eesti keele kõnelejad saavad kokku vabas õhkkonnas ja suhtlevad omavahel, aidates üksteisel ühist keelt leida. See on väga tore! Võõrkeelt õppides hakkad paremini mõistma ka oma emakeelt. Valitsus ja haridusministeerium peaksid just selliseid algatusi toetama. Maailma tulevik kuulub polüglottidele.
Kommete lihtsus
Ja viimaks veel pisut sellest eestlaste lihtsusest. See puudutab eelkõige kommete lihtsust. Protestantlik eetika on väga tugevasti mõjutanud eestlaste käitumist. Eestis paneb kohe tähele, et naisterahvad kasutavad väga vähe kosmeetikat. Ekstravagantsus riietes ja meigis eestlannasid ei köida.
Näiteks venelased (Venemaal) jälgivad palju hoolikamalt oma rõivastust kui eestlased (Eestis). Sama käib soengute kohta. Tallinna tänavail kohtab ikka õige harva naisi (või ka mehi), kelle peas võib näha juuksurikunsti meistriteoseid.
Ma ei ole märganud eestlastes ka fanaatilist suhtumist töösse: tavaliselt töötatakse ikka ilma igasuguse soovita töökohal ka surra. Selle poolest erinevad eestlased tugevasti venelastest, kes sageli just tööpostil surevadki.
Eestlased ei osale väga aktiivselt poliitikaelus, kuid suudavad oma õiguste eest võidelda. Venelased tunnevad poliitika vastu väga suurt huvi, aga oma õiguste eest võidelda enam ei oska. Seevastu oskavad venelased olla kavalad. Kaval eestlane aga kõlab umbes samamoodi nagu «soolane suhkur».
Ja mõistagi hämmastab mind eestlaste vabameelne suhtumine sellistesse asjadesse nagu perekond ja abielu. Ma suhtlen palju oma õpilastega, täiesti täiskasvanud inimestega, kelle seas ametlikus suhtes inimesi peaaegu polegi, kõik on vabaabielus.
Ma pidin isegi omandama venekeelse väljendi «elukaaslane». Alles Eestis sain teada, mis asi on kärgpere. Seepärast pole imestada, et Eesti iive on nii madal: kui pole kindlust, et elukaaslane on ka homme sinu kõrval ega sammu mõne teise naise juurde, miks siis veel lapsega vaeva näha? Nojah, eks ma olen muidugi juba vanamees, kes on üle kolmekümne aasta olnud abielus ühe ja sama naisega, aga eesti noorte perekäitumist ei saa ma heaks kiita. Eriti kahju on sündimata jäävatest lastest.
Õllest ja saunast ei hakka ma kirjutama - selles suhtes annavad soomlased eestlastele silmad ette.
Ning ma usun kindlasti, et kuni elavad Läänemere kaldal eestlased, seni püsib siin rahu ja kord. Peaasi, et venelased seda ei segaks, vaid hoopis aitaksid kaasa.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)