/nginx/o/2015/06/30/4228589t1h07d2.jpg)
«Siis saame me kolmanda maailmasõja» – selle hävitava vastuväitega jõuab viljatu lõpuni enamik vaidlusi sellest, kuidas toime tulla Vladimir Putiniga. Vene liidri käsutuses on kolossaalne tuumaarsenal. Ta on näidanud valmisolekut jõudu kasutada ja eskaleerida. Seetõttu seab sõjaline vastasseis Venemaaga ohtu elu planeedil ja sellest tuleks parem hoiduda, kirjutab BNSi kolumnis Edward Lucas.
Inimestel on vabadus seda väita vaid seetõttu, et me võitsime külma sõja. Nende lähenemise järgimisel korral oleks ajalugu läinud hoopis teisiti. Me ei oleks päästnud Lääne-Euroopat, Lääne-Berliinist rääkimata. Me ei oleks kunagi üritanud kommunismile vastu hakata ja tulemuseks oleks olnud kaotus.
Ärplev Venemaa
On tõsi, et Venemaa ärplev lähenemine oma tuumaarsenalile on murettekitav. Avalikel ja eraviisilistel kohtumistel välismaalastega viitavad Putin ja tema lähikondlased regulaarselt tuumarelvadele. Tüütu Vladimir Žirinovski soovitas hiljuti Istanbuli hävitamiseks Bosporuse piirkonda tuumarelva heitmist. Teised riigid seda ei tee. Isegi Iraan pehmendab oma retoorikat, kui jutuks tuleb riigi tuumapotentsiaal.
Samuti vastab tõele, et me jõudsime külma sõja ajal tuumakonfliktile ohtlikult lähedale. Sellest perioodist on meil ohtralt õppetunde heidutuse paremaks korraldamiseks: relvastuskontroll, otseliinid, usaldust loovad meetmed ja diplomaatia. On murettekitav, et Venemaa ei näita nende vastu üles mingit huvi ja üritab aktiivselt katki rebida külma sõja lõpetanud Ida-Lääne mesinädalatelt päranduseks saadud strateegilise stabiilsuse viimaseid jäänukeid.
Tähtsaim on siiski, et heidutus toimis ja toimib endiselt. Tegelikult toimib see praegu paremini kui kunagi varem. USA domineerib sõjalise spektri kõigis aspektides küberruumist tavavägede ja tuumarelvadeni. Niisamuti on lääne allianss 40 triljoni dollari suuruse sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ja 800 miljoni inimesega Venemaast (SKT 1,7 triljonit ja rahvaarv 140 miljonit, mis mõlemad on vähenemas) ülekaalukalt võimsam.
Putin on tülinorija, ent ta ei ole hullumeelne. Ta võib täristada oma tuumamõõka, ent igas tõelises vastasseisus läänega oleks tema kaotus garanteeritud. Ta võib ähvardada tõsiseltvõetavalt Balti riike (sest Pentagoni sõjasimulatsioonides jõuavad venelased alati enne rannikuni kui liitlased Eestisse, Lätti ja Leetu), ent see jätab tähelepanuta laiema konteksti. Senikaua kui lääs annab geograafiliselt piiratud provokatsioonile palju laiema vastulöögi, on Putin võimetu. Ta on võimeline meid hirmutama ainult juhul, kui ta sõnastab konflikti oma tingimustel: «Kas te riskiksite Kolmanda maailmasõjaga Eesti kaitsmiseks?»
Kremli varad saab külmutada
Vastus sellele on (enamikus lääne pealinnades) selge ei, ent see on vastus valele küsimusele. Selle asemel peaksime sõnastama konflikti meie tingimustel. Hävingul, mida me suudame Putini režiimile põhjustada, ei ole mingit pistmist rikastatud uraani ja rakettidega. Me saame seda teha, kasutades ära Venemaa Achilleuse kanda – sõltuvust lääne finantsturgudest ja -süsteemidest. Putini režiim varastab igal aastal vene rahvalt kümneid miljardeid dollareid, ent ei peida neid ebaseaduslikult saadud varasid enda pehkinud valdustesse. Venemaa paigutab need läänes asuvatesse hästi juhitud investeerimisvahenditesse. Kapitali väljavool Venemaalt ulatub 100 miljardi dollarini aastas.
See annab läänele, kui ta peaks nii otsustama, parima võimaliku vastusevariandi Venemaa sõjalisele hirmutamisele. Me võime külmutada ja kui vaja siis arestida Kremli varad läänes. Me võime küsitleda ja kui vaja, siis tuua kohtu ette pankurid, juristid ja audiitorid, kes on vahendanud selle Viini, Küprost, Londonit ja Dubaid läbiva musta raha tohutut lainet. Samuti võime uurida Vene toimijate veidrat käitumist energiahindade kujundamisel maailmaturgudel.
See ei tähenda sõjaliste vastumeetmete hooletusse jätmist. Me peame tooma Poola ja Baltimaadesse rohkem vägesid tihedas lõimituses NATOsse mittekuuluva Rootsi ja Soomega. Meie peame koguma paremaid luureandmeid, eriti Venemaa lahingtuumarelvadest. Lisaks vajame paremaid küberkaitsemeetmeid ja vastupidavat poliitilist ja majandussüsteemi, mis suudaks vastu seista «hübriidsõjale». See on sõjalise agressiooni, sanktsioonide, propagandarünnakute ja korruptsiooni suunatud kasutamise kombinatsioon.
Seda saatis Ukrainas esialgu suur edu, ent lõppkokkuvõttes ei saa seda edukaks pidada. Venemaal ei õnnestunud õhutada ülestõusu kõikjal Ukraina «venekeelses» lõuna- ja idaosas. Tal ei õnnestunud murda (haletsusväärselt juhitud ja varustatud) Ukraina sõjaväge ja ukraina rahva tahet ega kukutada valitud valitsust.
Kõik see juhtus õppetundide tõttu, mille me peaksime oma palju tugevamate ja rikkamate ühiskondade jaoks meelde jätma: ukrainlased elasid selle üle, sest nad ei kartnud. Meie oleme kaotamas, sest me kardame. Hirm «kolmanda maailmasõja» ees on osa Kremli psühholoogilisest arsenalist, mille eesmärk on panna meid pidama vastupanu viljatuks või enesetapjalikult riskantseks.
Seda see ei ole. Venemaa on objektiivselt võttes nuhtlus, mitte oht. Ta muutub ohuks vaid seetõttu, et me lubame seda. Putin kardab meid palju rohkem, kui meie peaksime teda kartma. Lõppude lõpuks, meie käes on tema raha.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.