Andres Anvelt: mehed, kes ei mõista eitavat vastust

Andres Anvelt. Foto: Riigikogu kantselei

Hoolimata üleskeerutatud tolmupilvest, ei ole jätkuvalt teada, kellest võiks saada järgmine Eesti esindaja Euroopa kontrollikojas. Põhjus on tegelikult väga lihtne – end poliitkombinatoorika meistriteks pidavad respublikaanid ei suuda leppida koalitsioonipartneri selge ei-vastusega, kirjutab riigikogu liige Andres Anvelt (SDE).

Eks enesekindluseks ole IRLil ka omajagu põhjust – mõned kuud tagasi suudeti sarnase teerullitehnikaga mitmed poliitikast eemale tõmbuvad kolleegid kenasti «ära paigutada». Ka põhiargument tundub alati olevat sama – CV ju sobib!  Nii sobis Jaak Aaviksoo, kuigi üle poole TTÜ nõukogu liikmetest oli tema vastu ja sobis ka Liisa Pakosta, kuigi ridamisi kolmanda sektori organisatsioone protestis valjuhäälselt. IRL lihtsalt pani nad paika.

Sotside leige diilihuvi

Kõik pole siiski kuld, mis hiilgab ja nii ei saa ka väärt töötajat valida ainult CV järgi. See, et IRLi südamesoov on saata Juhan Parts mitmeks aastaks paarikümne tuhande eurose kuusissetulekuga mugavasse euroametisse, kostis kõlakana juba mitme kuu eest. Indu andis juurde tõdemus, et Reformierakond ei asu seda takistama.

Jamaks läks aga sotsiaaldemokraatidega, kel on Partsi paturegister hästi meeles. Estonian Airi õnnetu lõpp ja Eesti Energias heleda leegiga põlevad sajad miljonid eurod Eesti riigi raha on muidugi eredaimad näited, aga ka omaaegne EASi nõukogu lausmehitamine nii-öelda omade jopedega on asi, mille eest tuleb vastutada. Ja mitte kuidagi ei saa mööda vaadata sellest, et Auvere elektrijaama tehtud hiigelinvesteeringust tuleb pea 400 miljoni euro ulatuses varasid alla hinnata. 

Tunnistan tagantjärele tarkusena, et meie kindel «ei» oleks võinud tulla kiiremini. Kuigi argumente Partsi kasuks nappis algusest peale, võtsime siiski koalitsioonipartnerite idee kaalumisele. See sisendas IRLi ladvikule lootust, et Partsi lähetamine võibki õnnestuda.

Kabinettide vaikuses ja koridoride avarustes kõlasid ka viited võimalikule «vahetuskaubale». Ääri-veeri on juttu tehtud nii ühest kui teisest vabanevast ametikohast kuni eesseisvate presidendivalimisteni välja. Sotsidest ei olnud õigeid kauplejaid ja meie ekspoliitikud leiavad endale uued väljakutsed parteilise abita.

Ekslikult on arvatud, et «kaubaks» oleks võinud saada IRLi tugev toetus kooseluseaduse rakendusaktidele. Ei, meil ei olnud mingit tahet sundida IRLi EKREst eristuma. Küll aga palusime koalitsioonipartneri abi, et IRL ei sunniks neid oma saadikuid, kes kooseluseadust tegelikult toetavad, oma südametunnistuse vastu EKRE ettepaneku poolt hääletama. Kaupa ei sündinud, küll aga püüab IRL siiani peita selle taha oma nördimust Partsi kandidatuuri langemise üle. 

Kui ei saa nõuga…

…siis saagu jõuga, mõtles Sven Sester ja esitas Juhan Partsi ikkagi kontrollikoja liikmekandidaadi kandidaadiks. Käima pandi uhke tulevärk – järjest viskusid Partsi eest kostma mitmed tänased ja endised respublikaanid, aga ka kolleegid tollest valitsusest, mis kinnitas mitmed Partsi «toredad»  juhtimisotsused.

Kas peaksime Partsi saatma Euroopasse hoopis siirast kaastundest selle pärast, mis ta viimase paari nädala jooksul on pidanud läbi elama? Ma arvan, et mitte. Jah, Partsi ümber on käinud tõsine madin, mistap nii mõnelgi inimesel on temast juba kahju hakanud.

Samas on see kõik olnud nii tema enda kui tema partei teadlik otsus – soov võidelda eurokoha eest viimse võimaluseni. Olgu argumentideks kobe CV, tähtsad sõbrad või kasvõi haletsus. Seda kõike hoolimata sellest, et inimesed kinnitavad erinevates küsitlustes, et Parts antud ametisse ei sobi. Ei hoolita ka sellest, et üks koalitsioonipartner on öelnud kindlalt, et Partsi kandidatuur toetust ei leia.  

Me võiks ammu arutada ühe või ka mitme hea ning seda määramist vääriva kandidaadi üle. Paraku oleme viimase nädala jooksul saanud klaariks vaid ühe nime, kes sellele postile saama ei pea.