FOTO: Urmas Nemvalts

Nii nagu tormituuled pühivad üle rannamaade, puhuvad need end mõneks päevaks ka uudistesse, et siis taanduda üha uutest ja uutest sündmustest kajavate pealkirjade ees. Küsimus, kas meie elukorralduses peaks edaspidi midagi teisiti olema, kaob vähemalt uudisepealkirjadest kiiresti, kuni mõni uus ekstreemne sündmus meid kõiki taas äratab.

2005. aasta jaanuaritorm oli üks sellistest äratustest. Appi tõttasid vabatahtlikud, kangelased kummikutes, et evakueerida Pärnus inimesi üle kallaste tulnud merevee eest ning rajada liivakottidest tõkkeid. Kuigi selle nädalavahetuse tormi ja tulvavee ulatus polnud sama hull kui kümne aasta eest, võime ometi öelda, et kangelased kummikutes olid taas valmis.

See on üks loomulik viis, kuidas ühiskond väga harukordsetes ekstreemsetes oludes tegutseb: päästjad ja politseinikud, kaitseliitlased ja priitahtlikud pritsimehed teavad, mida teha, et inimesi aidata. Kindlustusfirmad maksavad kahju kinni ja elu läheb edasi.

Hoopis teistsugune on aga olukord siis, kui osutub tõeks Eesti kliimateadlaste hüpotees, et tormituulte valdav suund on muutunud ja edaspidi ongi üleujutuste risk Pärnus ja Narva piirkonnas hoopis suurem. Kui ulatuslikud üleujutused ei toimugi enam aastakümnetepikkuse vahega, vaid näiteks igal aastal. Ilmselgelt pole ükski kindlustusfirma nõus regulaarselt kinni maksma ühtede ja samade rannaäärsete majade remonti. Paratamatult kerkib siis küsimus, mida teevad rannalinnade omavalitsused ja majaomanikud edaspidi teisiti, et kahju oleks minimaalne. Kui olud on tõesti muutunud ja nendega kohaneda ei suudeta, siis suretab see regulaarsete üleujutuse piirkondades elu- ja äritegevuse pikapeale välja.

See on valik kummikutes kangelastele lootmise ja (piltlikult öeldes!) tammi ehitamise vahel. Kas on näiteks normaalne, et majaomanik peab ettevaatusabinõuna  sademevee kanalisatsiooni luugid raskete liivakottidega sulgema, et tulvav merevesi sealtkaudu ta hoovi ei purskaks? Või peaks omavalitsus rajama kanalisatsiooni nii, et see töötaks ainult ühes, õiges suunas? Kuna kõikvõimalike püsivate tulvaveetõkete ja süsteemide ehitamine on kahtlemata kallis, ongi tähtis osata ennustada tormitulva sagedust. Kui selliseid üleujutusi juhtub kord või paar sajandis, siis võib-olla piisabki sellest, et päästjad valmistuvad inimeste aitamiseks – suured muutused infrastruktuuris oleks põhjendamatult kulukad. Kui tulvad saavad olema sagedased, on aga nii omavalitsustel kui majaomanikel mõistlikum investeerida kaitsesüsteemidesse kui igal aastal kangelastegusid korda saata.

Seega on kliimamuutuse küsimus saanud üleujutustega tormide näol meie jaoks vägagi praktilise sisu. Kas üldse, ja kui, siis kui palju ning kuidas investeerida, et senine elu ranna ääres saaks jätkuda?