/nginx/o/2010/10/26/455520t1hbed9.jpg)
Luterlik kirik on sellel sügisel olnud Soomes erakordselt suure avalikkuse tähelepanu all. Kõigepealt sai kirik palju positiivset kajastust, kui 12. septembril pühitseti ametisse Soome esimene naispiiskop.
Martti Puukko: nuhkpreestrid ja lesbiline piiskop
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpselt kuu aega hiljem (12.10) oli televisioonis otsesaade, niinimetatud homoõhtu, kus väideldi eelkõige homoseksuaalide ja Soome luterliku kiriku suhete üle. Vestlussaade tekitas tohutult kõmu ja selle tagajärjel on kümned tuhanded soomlased kiriku liikmeskonnast lahkunud.
Nüüd on kirik teinud otsuse, et kirikuõpetajad võivad palvetada oma suhte registreerinud homo- ja lesbipaaride eest.
Praegusel ajal kuulub pisut vähem kui 80 protsenti soomlastest luteri kirikusse, mis on üks kahest riigikirikust Soomes. «Homoõhtu» tekitatud kõmust võiks mõni asjatundmatu teha järelduse, et soomlased on erakordselt harras ja usklik rahvas, kellele kiriku asjad on südamelähedased. Nii see siiski ei ole. Kõigest kolm protsenti luterlastest käib regulaarselt kirikus.
Kirikust lahkumine on Soomes tänapäeval lihtne. Seda saab teha internetis spetsiaalselt selleks loodud kodulehel eroakirkosta.fi.
Samal ajal kasvab Soome teise riigikiriku ehk ortodoksse kiriku liikmeskond, ehkki seal isegi veel ei räägita naispappidest ja ammugi mitte homoabieludest. Üks ortodoksse kiriku liikmeskonna kasvu põhjus on immigratsioon Venemaalt, aga see ei seleta siiski ära kogu kasvu. Ortodokssesse kirikusse kuulub praegu umbes üks protsent soomlastest.
Rootsis on luterlik kirik ja riik olnud lahutatud juba aastast 2000. Rootsi luterlikku kirikusse (Svenska kyrkan) kuulub 72 protsenti rootslastest, ehk umbes 10 protsenti vähem kui kümnendi eest. Kirikuskäijate arv on 1990. aastaga võrreldes kukkunud 45 protsenti. Rootsi kirik on olnud sunnitud müüma tühjaks jäänud kirikuhooneid.
2009. aastast kehtib Rootsis niinimetatud sooneutraalne abieluseadus ning luterlik kirik laulatab homo- ja lesbipaare. Stockholmi piiskop on avalikult lesbiline.
Poolat peetakse põhjusega üheks Euroopa usklikumatest maadest. Rääkisin hiljuti mitme poolakaga kiriku ja usu rollist riigis. Ligi 90 protsenti poolakatest on roomakatoliku kiriku liikmed ja pooled neist käivad regulaarselt kirikus.
Millest siis Poolas seoses kirikuga räägitakse? Teemadeks on näiteks kunstlik viljastamine, millele kirik on vastu, abielulahutused, mille kirik on omalt poolt teinud peaaegu võimatuks, preestrite tsölibaat ja kiriku poolt keelatud raseduse vältimine.
Kui rääkisin mõnele poolakale, kuidas Soomes meessoost kirikuõpetaja tegi läbi soovahetusoperatsiooni ja temast sai naissoost kirikuõpetaja, siis ei tahtnud nad mind uskuda.
Hoolimata kiriku jäigast vastuseisust räägitakse Poolas nüüd mõnede preestrite tegevusest kommunismi ajal. Kirik on loonud poolakatele kuvandi, et nad võitlesid ühtsena kommunismi vastu ning preestrid toetasid Poola põrandaalust opositsiooni.
Krakowi preester ja ajaloolane Tadeusz Isakowicz-Zaleski on kiriku survest hoolimata uurinud Poola Rahvusliku Mälu Instituudi arhiive ja jõudnud järeldusele, et umbes kümme protsenti preestritest olid kommunistide julgeoleku nuhid.
Isakowicz-Zaleski on uurinud ka preester Jerzy Popiełuszko juhtumit, kelle Poola salateenistus 1984. aastal jõhkralt mõrvas. On tulnud välja selliseid asju, mis seletavad, miks ei toeta kirik ajaloo täielikku läbivalgustamist. Isakowicz-Zaleski ütleb, et 1980ndatel oli Poolas Popiełuszko-taolisi preestreid vähemalt paarkümmend. Mõned preestrid langesid salamõrvade ohvriks ja ellujäänuid kiusati taga. Isakowicz-Zaleski arvates on kirik tõe väljaselgitamise vastu seepärast, et kirik peaks siis tunnistama, et kiriku juhtkond ei toetanud preester Popiełuszkot ning tema tagakiusamises osalesid ka sellised kirikumehed, kes kuulusid ta lähimate kaaslaste hulka.
Poola katoliku kirik on samuti toetust kaotanud, aga võrreldes Soome või Rootsi protestantlike kirikutega on tegu endiselt rahva seas populaarse institutsiooniga.