Millises kontekstis me soovime laste puhul antud väljendit - vähem karta rohkem elada - mäletatavat? Reklaamikunst on kavalalt üles ehitatud ja mängib lapse alateadvusega peenelt. Ka siis, kui seal kõrval on tõhus teavitustöö kodu, lasteaia ja/või kooli poolt ei ole seda seost, mida alkoholi- või ravimireklaam loob, kerge välja juurida.
On keegi välja arvutanud kui tihti on eetris ühel õhtul, vahemikus 16st 21ni, alkoholi või ravimite reklaamid (Alkoholi reklaam on keelatud tele- ja raadioprogrammis kella 7.00st kuni 21.00ni – toim)? Kui palju lapsed televiisorit vaatavad, on teine teema, kuid üsna kindel, et suurem enamus selles ajavahemikus sinna ette või kuulamislähedusse satub.
Alkoholireklaami keelustamise diskussioonides on paljud täiskasvanud seisukohal, et kui nemad ei lase end reklaamist mõjutada, siis probleemi polegi, aga kahjuks on. Me ei saa võtta vastu otsuseid vaid teadliku täiskasvanu vaatenurgast, sest siis poleks tõesti paljusid preventiivseid vahendeid vajagi.
Lastele avaldavad mõju ka arvukad ravimireklaamid, mis lubavad imesid loetud minutite jooksul. Väljapõdemata haigusega ringi käies aga imesid ei juhtu - halvemal juhul tuleb voodirežiim. Kindlasti on juba jõutud teha uurimusi külmetusravimite liigtarvitamisest ka õpilaste hulgas, kes kiire elutempo tõttu ei saa koju jääda (kuid pärast peavad põdema topelt).
Millise signaali saavad lapsed kui kassapidaja pea kohal on valmis seatud suur valik sigarette ning sealt samast, üsna lähedalt, on võimalik kaasa haarata ajakiri, nätsupakk või helkur. Kas soovime, et lastele oleks need kaubad samaväärsed? Kõik on paraku valikute küsimus. Külalisi Islandilt pani selline kaupade asetamise süsteem väga imestama. Kas meie ise oleme nii harjunud, et enam teatud asju ei märkagi?