Mari Tammar

FOTO: Sander Ilvest

Edgar Savisaar sidus end lahti Eesti õigusriigist, mis sisuliselt tähendab: «Mina ei vastuta!» Tema positsioonil on selline avaldus lubamatu, ent nähkem selles kõverpeeglis ka iseend. Kui tihti ütleme «Ah, see pole minu asi!» või «Mul pole sellest sooja ega külma!»?

Tõsi, selle leiguse all on ka tuline vastanduja: «Need kõik seal Toompeal on lollid, nõmedad ja pahad ja üldse on kõik meie riigis väga halvasti», ent ka vastandumine on «Mina ei vastuta!»-mentaliteet.

Lõugasin 2012. aasta novembris «Aitab valelikust poliitikast» meeleavaldusel, mis Viljandis kandis nimetust «Sakala kärajad». Võtsin seal eest valitsusevastast regilaulu, skandeerisin hüüdlauseid ja esinesin tulihingelise sõnavõtuga. Milles täpselt minu sõnavõtt seisnes, ma enam ei mäleta, ent tegin seda siiras usus, et on aeg muutusteks.

Olgugi et tollased meeleavaldused äratasid tuntavalt kodanikuaktiivi ja ühiskondlikku dialoogi, pole meie poliitmaastikul siiski midagi väga põhimõttelist muutunud. Järelikult viha ja vastandumisega ei saa ja võib-olla ei tohigi.

Sügavad ja jäävad muutused saavad toimuda vaid olukorras, kui muutuvad pea ja saba korraga, teisel juhul on muutused ajutised või neid pole üldse. Nagu näitas ka Keskerakonna kongress, võib pea tahta muutuda, aga saba peab järele tulema. Siit õpetussõnad meile kõigile: Me ei saa end lahti siduda oma riigimeestest ja näidata näpuga, et mädanemine algab peast, ka meie oleme osa riigist ning meie valmidus muutumiseks on määrava tähtsusega.

Ja mis seal peas siis üldse mädaneb? Vaidlesin hiljuti ühe noore ajaloolasega haridusreformi teemadel ja ta rõhutas mulle korduvalt, et kool ei ole ainult ainetund ja õppekava, vaid ka kõik muu selle juurde kuuluv. Ka Eesti riik ei ole pelgalt institutsioon ja seadusandlus, vaid kõik see, mis sinna sisse mahub, sh inimesed, kes kannavad ja annavad edasi oma väärtusi.

Ka meie poliitikud, ametnikud ja riigikogu liikmed ei ole teiselt planeedilt. Nad on kasvanud sellessamas ühiskonnas ja langetavad oma otsused tõe ja õiguse üle kodunt-külast-koolist kaasa saadud väärtushinnangute alusel. Kui nemad on pätid ja kaabakad, on ka meie jalad porised, sest lastetoa põrandat ju partei ei pühi!

«Sealsamas turuhoone nurga taga võis rubla või poole eest osta puudade viisi raamatuid või noote,» seisab Vene Muuseumi näitusestendil. Jalutan seal ringi ja vaatan vanu fotosid tsaariaegsest Tallinnast. Kaks sajandit Vene impeeriumi osana on jätnud meile märkimisväärse arhitektuurilise jälje, mida muuseumi väljapanek suurepäraselt tutvustab. Seal ärkab minus äratundmine, et mina seon end kokku – seon end kokku selle väikese maaga, millel on nii suur ajalugu.

Ma tahan endale neid aastatuhandete sügavusele ulatuvaid juuri ja kõiki neid kultuurikihte, mis meis talletunud on. Ma tahan olla muinasviikingite, tsarinnade ja emajõelaulikute soost, olla uhkusega nende järeltulija, kes jäid sõdades ja Siberis ellu.

Ma tean, et me oleme teinud ise vigu ja meid on vigastatud. Tunnistan, et näen siis mõtlematust ja mentaliteeti, mis teeb mulle haiget. Aga ma ei sõlmi end sellest lahti, sõlmin end kokku, sest see on minu riik, kodumaa ja kultuur ja mina vastutan selle eest samamoodi nagu igaüks meist.