Karlo Funk: mõistus ja tunded Eesti moodi

Karlo Funk tööhoos. Foto: Peeter Langovits

Eesti filmi arengule on käsipidur peale tõmmatud. Miks see nii on ja kuidas olukorda parandada, kirjutab Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.
 

Nädalalehes kuldmehikesena üles astumisest on olnud kasu. Viimaks ometi on keegi suutnud vastandlike arvamuste ja põhimõtete ning erapoolikute huvide kaosest esile manada vähegi arusaadava kriitika Eesti Filmi Sihtasutuse aadressil. Tiina Loki essee (PM AK 30.10) Eesti filmi olukorrast on sümptomaatiliselt küll üsna täpne, kuid analüüsilt ja üldistusvõimelt poolik. Vahel eksib ta faktides, vahel kaotab silmist laiema konteksti.

Võrdlus Soome ja Rootsi tootmismudelitega näitab just nimelt seda, kuidas suurem arv teoseid toetab filmikeskkonna arengut ja turuosa kasvu. Rootsi filmi tugeva turuosa taga 2008. aastal oli 61 filmi, millest 38 said alla 10 000 vaataja, ehk ligi kaks kolmandikku filme sai mastaabivahest hoolimata Eesti keskmisega võrreldaval hulgal vaatajaid. Pole märganud, et Rootsi Filmiinstituut peaks sellist hulka madala vaadatavusega filme katastroofiks. Seda põhjusel, et igas kunstivaldkonnas on absurdne nõuda loojatelt ainult parimaid teoseid. Vabadus otsida ja eksida on see, mida avaliku arvamuse retoorika eitab.

Kas meie film on nii «keskpärane», kui harvade näidete põhjal usutakse? Kõrvutuseks lause Tiina Loki kolleegilt, Helsingi filmifestivali «Armastus & anarhia» juhilt Pekka Lanervalt: «Minu meelest on Eesti filmirežissööridel hämmastav julgus teha filme väljakutsuvates vaidlusküsimustes. Nad valivad välja huvitavad inimesed ja ka ümbrus on väljakutsuv. Need jutustused on fantaasia valdkonda kuuluvad ja kaugel reaalsusest. Nad on kaugel Soome filmikunstis tooni andvast realismist.» Veel näeb enam kui 20-aastase ajalooga festivali juht Eesti filmidel potentsiaali välismaal läbi lüüa. Kahtlemata on märksõna «kaugel reaalsusest» see, mida siinpool lahte saab tõlgendada nii positiivse kui negatiivsena.

Keegi ei eita, et filmilood võiksid olla paremad, samas tähenduses nagu ühistransport võiks olla parem. Kas on olemas keegi, kelle võimuses seisab seda ainuisikuliselt ja hetkega muuta? Vastus on ei. Filmivaldkonnas ei ole see lihtsalt võimalik. Ka filmikonverentsi (konverents «Keda kõnetab Eesti mängufilm» oli 13. oktoobril kinos Artis – toim) ettekandes väitsin ma, et osa probleeme tuleb selgelt liigsest tsentraliseeritusest, ühe keskse otsustaja staatusest, mis filmi sihtasutusel on. Erainvesteeringute, telekanalite kui vaatajatelt kiiret ja vahetut tagasisidet saavate sisutootjate ning filmilevitajate kaasamine otsustamisse on need sammud, mis viiksid filmitootmise keskkonda edasi. Nende kogemuse kaasamisel ilma sisulise lihtsustamiseta on võimalik toota ka tegelikult laiemat tähelepanu äratavaid filme.

Filmitootmist soodustavaid instrumente on mitmeid, kuid Eesti maksupoliitika läbipaistvuse põhimõte ei soosi maksusoodustusel põhinevate skeemide loomist, mis suurepäraselt toetavad kogu Euroopa filmi. Eesti filmi areng ei sõltu enam ammu ato­maarsetest vaidlustest üksikute filmide üle, vaid loovtööstusekeskse mõtlemise jõudmisest tegelike otsustajateni parlamendi tasemel. Mõistame, et riigil ei ole rohkem eelarveraha kultuuri toetamiseks. Samal ajal sai riik 2009. aastal ainuüksi käibemaksuna välismaiste filmide näitamiselt tulu hinnanguliselt 23,5 miljonit krooni. See summa on suurem kui toetus Eesti mängufilmide tootmiseks. Ka PÖFFi 2010. aasta eelarve on ainult kolme protsendi võrra väiksem kui Eesti mängufilmide tootmise aastane riiklik rahastamine.

Viimase kahe aasta jooksul on sihtasutuse eelarve vähenenud 16 protsenti. Seda ei olekski katastroofiliselt palju, kui mitte koalitsioonileppes ei seisaks endiselt kirjas filmitootmisraha kahekordistamine. Soomes eraldati samal ajal filmile rohkem raha uskumatult kaunilt kõlava põhjendusega: «Valitsus mõistab, millist tähenduslikku sotsiaalset kapitali uued ja jagatud lood pakuvad ajal, mil raske rahandusliku olukorraga silmitsi seisvad inimesed on sunnitud oma elu ümber mõtestama.» Samamoodi on kokku tõmbunud rahastamine teistest Eesti allikatest. Kui rääkida filmitootmise hüplikkusest, siis paistab filmi sihtasutus olevat ainus, kes esialgses rahastamisplaanis toodud summad täpselt ja tähtaegselt välja maksab.

Et Eesti filmikeskkonnas on traditsiooniliselt palju arvamusi ning vähe fakte ja analüüsi, resümeerime korraks kriitika. Lokk küsib, millest tuleneb, et filmi turuosa 2009. aastal oli kaks protsenti. Ühe põhjusena näeb ta, et suund on võetud väikese eelarvega filmidele, ja see on ohtlik tööstuse arengule. Kordame siis üle lause, mida ei ole suudetud korrektselt mõista sihtasutuse toetuste eraldamise taktika kohta käesolevas majandussituatsioonis. Esiteks, see on toetada võimalikult eripalgelisi filme, kaasa arvatud neid, mille sihtgrupp ongi väike. Teiseks, suurte ja veenvate projektide puudumise korral toetada pigem madalaeelarvelisi filme. Filmitootmisele sobiva tasakaalupunkti leidmine nende vahel on tõepoolest subjektiivne, küll aga tugineb faktidega toetatavatele kogemustele. Jätkem hetkel täielikult kõrvale asjaolu, et vaataja näeb ekraanil lugu, mitte eelarvet.

2009. aastal esilinastunud neljast sihtasutuse toetatud filmist said 2008. aastal maksimaalse toetuse kaks. See tähendab, et probleem ei ole mitte selles, nagu ei suudaks madalaeelarvelised filmid äratada vaataja usaldust ja tähelepanu, vaid seda ei suuda just maksimaalse toetusega filmid. Peamine probleem on selles, et sageli tootjad (ja fond) usuvad ja loodavad, et filmilugu on mõeldud laiale publikule, kuid tegelikult nii ei lähe.

Filmide rahastamise laiema loogika mõistmiseks ei ole vaja muud kui esimese klassi tasemel matemaatikat. Näiteks 2010. aastal esilinastusid, täpsemalt jäid esilinastumata valdavalt 2009. aastal toetatud filmid. 2009. aastal toetati sihtasutuse maksimumsummaga kolme mängufilmi ja üht  madalaeelarvelist filmi. Linastunud on Andres Puustusmaa «Punane elavhõbe». Kahe filmi valmimine on lükkunud järgmisse aastasse. Seega ei pea paika väide, et suund on pöördumatult võetud madalaeelarveliste filmide tootmisele. Tiina Lokk on ise konstrueerinud väite ja asunud ümber lükkama midagi, mida pole juhtunud.

Tugeva potentsiaaliga projektide arendamine on samas paljuski peatunud produtsentide initsiatiivil. Eestis saadaolevate vahenditega pole enam võimalik teha visuaalselt haaravat ja kiiret filmi. Ka välisrahastuse võimalused on kokku tõmbunud. Kõik edukad suure eelarvega filmid («Lotte», «­Georg», «Detsembrikuumus») on tehtud märgatavalt suuremate riiklike toetustega, kui on sihtasutuse toetuse maksimummäär kuus miljonit krooni. Eelarvekärbete tagajärg on, et Eesti filmi arengule on käsipidur peale tõmmatud.

2010. aastal ühtki maksimumtoetust filmidele ei eraldatud, küll aga püüdis sihtasutus võimalikult täpselt modelleerida tootja riske ja analüüsida eelarvet. Järgmiseks, väiksemad toetused filmidele ei tulenenud mitte sellest, et toetada madalaeelarvelist tootmist, vaid sellest, et mitmed projektid kaasasid tõhusalt oma paraja eelarvega projektidesse märkimisväärseid erainvesteeringuid. See näitab eelkõige nende projektide tugevust.

Järelikult võime vähegi põhjendatud hirmust madalaeelarvelise filmi tootmise ees ja selle «tulemusetusest» rääkida parimal juhul 2011. aasta lõpus. Kõige tagasihoidlikumate eelduste kohaselt esilinastub tuleval aastal kuus mängufilmi.

Ühes paistab oponent nõustuvat:  «Tootmises olevate filmide hulka tuleks suurendada, sest ainult nii saame tekitada pinnase tippude tekkeks ja inimeste professionaalses vormis hoidmiseks. Iseasi on, milline võiks olla mängufilmide optimaalne arv.» Edasi väidab ta, et «on ebamoraalne panustada filmide hulga suurendamisele, kui sellega kaasneb ühe filmi toetusraha vähenemine alla kriitilise piiri, mis meil on vähemalt kuus miljonit krooni». Eelnev koolimatemaatika näitab, et mõlemad korraga ei ole võimalik. Sihtasutuse tehtud valikud on üks, ja kindlasti mitte vastuvaidlemist välistav tee languse süvenedes paigal tammuda – kuid enamaks pole Eesti keskkond hetkel võimeline. Sellest valusast teadmisest tuleneb ka valitsev mosu (moraalne surutis), mis leiab traditsiooniliselt väljapääsu süüdlase otsimises.

Üks, mulle tundub, et kõigi seisukohalt arukas strateegia on Eesti filmide potentsiaal jälle tähelepanu keskmesse tõsta, toetudes mitte hirmusegustele nägemustele, vaid faktidele, mõistuslikele argumentidele ja avalikule huvile.

Eesti mängufilmid kinolevis

2009
•    «Pangarööv» – 6575 vaatajat
•    «Püha Tõnu kiusamine» – 6282*
•    «Buratino» – 4692
•    «Vasha» – 3629*
2010
•    «Punane elavhõbe» – 26 922*
•    «Lumekuninganna» – 1235*
2011
•    «Üks mu sõber»
•    «Kirjad Inglile»*
•    «Rotilõks»
•    «Surnuaiavahi tütar»
•    «Kormoranid»
•    «Idioot»
•    «Veel üks croissant» ? *
*EFSA maksimumtoetus 6 miljonit

EFSA eelarve
2010 – 54 miljonit
2009 – 58 miljonit
2008 – 64 miljonit