SUUR NÄGU: Poliitika pole sport

Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

«See on hea valimisvõit. Ka ühe häälega oleks olnud hea valimisvõit,» viskas Edgar Savisaar ajakirjanikele, kui möödunud pühapäeval Tondiraba jäähallis peetud Keskerakonna kongressilt lahkus.

Savisaar tõesti võitis. Öeldus peegeldub Keskerakonna esimehe arusaam ja õieti kogu tema olemus. Spordis otsustab sajandiksekund või millimeeter olümpiakulla. Kuid Savisaar ei saatnud litrit viimasel hetkel vastase väravasse. Ta valiti taas Eesti suurima erakonna esimeheks. Poliitika pole sport, vaid kompromisside kunst.

Ühe häälega võit annab tõepoolest organisatsioonis juhikoha, aga see ei tähenda sugugi alati liidriks olemist. Õhtumaa demokraatlik liider peab olema suuremeelne. See tähendab, et ta on valmis eesotsas seistes olema ka nende juht, kelle vaated ei lange kõiges tema omadega kokku.

Savisaare arusaam suuremeelsusest väljendub kongressi eel erakonnakaaslastele saadetud kirjas, milles ta ühe erakonna liikme küsimustele vastates teatas, et tema arvates ei peaks Kadri Simsonit erakonnast välja arvama.

Savisaare võimumudel on ainuvõim. Tema koalitsiooni saab kuuluda vaid truu jünger või absoluutne kuuletuja, see on tema arusaam kompromissist. Sotsiaaldemokraatidel oli aastatel 2009–2010 Tallinna võimuliidus fassaadidetaili staatus. Mõni hangupartei võtaks selle positsiooni rõõmuga vastu ja selles ongi Savisaare võimalus, sest enamust, nagu pealinnas, ta riigi tasandil ei saavuta.

Simson võib jääda, olla osa toiduahelast, saada pagunitega positsioone, tuua oma protestikuvandiga Savisaarele teatavat kasu. Ent Savisaare «tõlgiks» avalikkusega, nagu Raul Rebane tema lähimasse lähiringi kuulujaid iseloomustas, saavad nüüd teised inimesed. Vastane, kellele Savisaar lõpuks alistub, on tema ise. Aeg, mis ei lähe ühestki inimesest mööda.

...

Võitja ja kaotaja käepigistus oli külm ja formaalne. Kadri Simsoni olukord on keerulisem kui varem ning tema enda valitud taktikast sõltub, kas temast saab parteiline peksukott, siseopositsiooni liider või ikkagi Keskerakonna uus juht. Üsna pea võib Simson leida end võitluses riigikogu fraktsiooni juhi koha säilimise pärast.

Simson tegi seda, mida Jüri Ratas neli aastat tagasi. Toona oli häältevahe Savisaarega 282, nüüd vaid 55. Küsimus on taas selles, kas erakonna juhiga rahulolematu leer suudab rahulolematuse kasvatada tegelikeks muutusteks erakonna juhtimisel.

Simson valis tasakaaluka valimisvõitluse. Käis kohtadel, rääkis liiga kauaks opositsiooni jäämisest, demokraatiast, põlvkondade vahetumisest. See oli ratsionaalne valik. Esiteks tahtis ta näidata, et Keskerakonna juhtimine võib olla ka teistsugune. Teiseks oleks Savisaare mustamisele keskenduv kampaania temalt pigem kõhklejate hääli ära viinud. Ligi poolte delegaatide poolehoid näitas, et see oli hea valik.

Kuid kes huntidega jookseb, peab nendega koos ulguma. Keskerakonna pikaajaline juhikesksus on tekitanud olukorra, kus tasakaalukas argumenteerimine ei pruugi enam töötada. Aastaid kestnud vastandumine mõjutab paratamatult iga organisatsiooni sisekliimat, isegi kui sõnad on teised. Sisekliima muutumine algab aga juhist, kes tänase päeva seisuga pole Simson. Keskerakonna juht vajab ka Yana Toomi eestkostet, see tähendab senisest suurema hulga venekeelsete liikmete toetust. Seda Simsonil pole.

Fraktsiooni juhina säilib Simsonil justkui ligipääs erakonna juhtimisele, kuid selles erakonnas sõltub igaühe ligipääs ükskõik millele juhi tahtest. Simsoni kõrvaletõrjumisest saab (järjekordne) hoiatus tulipeadele.