Britt Järvet: toome arenguohjad ülikooli tagasi!

Britt Järvet Foto: Erakogu

Initsiatiivist, aktiivsusest ja ettevõtlikkusest üha enam tühjaks voolavad üliõpilased pole õppejõule kaugeltki uus nähtus. Samamoodi pole õppijale uudne klassikaliselt loengustiilis toimuv tund, kus veidi väsinuna tunduv õppejõud auditooriumi ees oma ainet loeb ning iga oma viimset teadmistepiiska õpilaste karikatesse püüab pritsida, kirjutab Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna aseesimees haridus- ja teaduspoliitika valdkonnas Britt Järvet.

Sel aastal avanes mul võimalus võtta osa õppejõududele suunatud baaskoolitusest, kus lahatakse õppejõu erinevaid rolle, analüüsitakse grupiprotsesse ning tutvustatakse variatiivseid õppemeetodeid.

Ühest koolituse moodulist jäi mulle aga eriliselt meelde kõnekas lause – mida aktiivsem on õppejõud, seda laisem on üliõpilane. See tähendab, et täiskasvanud õppija vajab võimalust enda õppeprotsessi ise juhtida. Kui õppejõud püüab pidevalt õppeprotsessi aktiivselt eest vedada, andmata juhi rolli kasvõi hetkekski üliõpilasele üle, siis väsib tudeng ära. Ja väsib ära ka õppejõud ise. Seega ei tundu «müstiline» aktiivsuse vähenemine ja väsinud õppejõud enam nii eriskummalisena.

Ülikoolid on aga õppe- ja teadusasutused ning ülikoolis õppimine peaks olema higher-level learning ehk tipptasemel õppimine. Õppejõud on õppeprotsessi üks subjektidest, kes on oma valdkonna asjatundja, kellel on teadmisi (sh rakendusoskusi) õppimis- ja õpetamisprotsessi kohta ülikoolis, teadmisi üliõpilasest kui täiskasvanud õppijast ning sotsiaalseid ja refleksiivseid oskusi.

Kui võimekad ülikooli õppejõud  ja seal toimuv õppetegevus peaksid andma ülejäänud riigile eeskuju, kuidas õppimise ja õpetamise protsessid edasi peaksid arenema, siis miks seda ei tehta? Ma ei väida, et ei eksisteeri üldse neid, kes muutunud õpikäsitust praktiseeriksid – neid õppejõude on vaieldamatult kõikides kõrgharidusasutustes. Minu küsimus on, miks ei ole uudse õpikäsituste praktiseerimine hariduse Mekades ehk ülikoolides norm?

Sellest tulenevalt on minu soovitus Eesti kõrgharidusmaastikule järgnevateks aastateks – toome arenguohjad ülikooli tagasi! Näitame eeskuju, et iganenud loeng pole ainus efektiivne õpivorm.

Probleemide lahendamist, analüüsi- ja koostööoskuseid ei saa õppida traditsioonilise loengu vormis. Õppeprotsessi organiseerimisel tuleb kasutada erinevaid meetodeid, millest õppejõu juhitud tööd tuleks kasutada vaid uue informatsiooni edastamiseks. Fookusesse tuleb võtta õpetaja rollimuutusega tegelemise, et nad tajuks end pigem õpipartneri kui- juhina. See tähendab ka seda, et õppejõu koormuse alla peab olema arvestatud aeg, mis kulub õppetöö planeerimisele ja õppija arengu suunamisele.

Tunnetuslikku koormuse suurust saab aga vähendada ka õppejõud ise suunates vastutust üliõpilasele. Üliõpilase vastutustunne suureneb, kui teda kaasatakse oma arengu planeerimisse ja hindamisse. Lisaks peaks õppija arengu jälgimine toimuma vaatluste, vestluste, avalike projektide jms kaudu, mis annavad õpilasele erinevaid võimalusi oma õppe tulemusi demonstreerida.

Lihtsalt öeldes peaks kogu õppeprotsess toimuma pigem sümbioosis, mitte parasiitlust meenutavas vormis, kus õppejõud muudab ennast üliõpilase jaoks justkui ainsaks eluvajalikuks ainestikuks ning üliõpilasel pole tarvidust oma arenguks lisa samme teha.

Kahjuks pole tegemist meeletult innovaatilise ideestikuga. Samad praktikad on kasutuses olnud aastaid, kuid millegipärast pole see endiselt laialdast kasututava saavutanud. Jällegi on õnneks õpikäsituse muutmine teema, mis tegelikkuses ei vaja riiklikke suuniseid, vaid on iga õppejõu, õppeasutuse juhi ja tervikuna ülikooli enda teha.

Seega, koolijuhid - looge õppejõududele pinnas, kus nad saaksid uusi õpivorme praktiseerida; õppejõud – võtke riske ja olge altid oma rutiinsele loenguvormile vaheldust otsima; ja viimaks üliõpilased – näidake avatud meelt uutele ideedele ja võtke arenguohjad enda kätesse.