FOTO: Urmas Nemvalts

Pikalt justkui tuha all hõõgunud vastasseis ERSO juhi Andres Siitani ja kultuuriminister Laine Jänese vahel jõudis eile lõpp-punkti: Siitan sai sule sappa, põhjuseks juhtimisvead. Kuid arvata võib, et probleemid ERSOga ei ole veel lahendatud. Orkestrantidele ja peadirigent Neeme Järvile tuli kultuuriministri otsus šokina ning see tähendab, et loomingulises kollektiivis nii vajalikku harmoonilist kliimat uuesti luua saab uuel ERSO juhil Anneli Undil olema kui mitte võimatu, siis vähemalt väga raske.



Pessimistlik, kuid põhjendatud arvamus on, et see tüli pole veel lõppenud ning kui uus juht peaks läbi kukkuma, tuleb läbikukkunuks lugeda ka kultuuriminister.

Kultuuriministri ja ERSO juhi vastasseis sai avalikuks septembri esimestel päevadel, kui Siitan saatis Jänesele ERSO asjus avaliku kirja, kus ta heitis ministrile ette ERSO, Eesti Rahvusmeeskoori ja Hortus Musicuse läbimõtlematut ühendamist, suhtlemisvõimetust  ja eelarvemiinust. Kultuuriministri hinnangul ei ole need etteheited aga põhjendatud, sest asutuse juhina pidanuks Siitan ise eelarveauku vältima ning ühendasutuse loomine oli ERSO juhi ja peadirigendi enda, mitte ministeeriumi plaan.

Ilmselt ei tea isegi osalised – Siitan ja Jänes – täpselt, kuidas jõudsid asjad seisu, milles nad praegu on: orkestrandid jahmunud, peadirigent endast väljas, eelarves auk ja reform, millest kogu tüli algas, ikka tegemata. Ent kui kultuuriminister osutab juhtimisvigadele, siis seda arvamust ei jaga ERSO kollektiiv – nende arvates sai Siitan kõrvetada, sest julges probleemidest rääkida. Jänese renomeele selline tõlgendus kindlasti head ei tee.

Suhtlemine tundubki olevat kultuuriministri kõige nõrgem külg, sest ERSO ümber toimuv, millest üks osa puudutab ka etteheiteid Jänese suhtlusstiilile, õigemini suhtlemise puudumisele, pole ainus sellelaadne tüli. Tänavu kevadel üritas Jänes läbi viia muuseumireformi, mis jäigi vaid algatuseks, sest muuseumirahvas polnud sellega nõus. Läinud aasta märtsis lahkusid aga skandaaliga Viljandi teatri Ugala nõukogu juht Jaak Allik ja teatrijuht Peeter Tammearu.

Ei toona ega ka nüüd pole asjaomased ja laiem avalikkus tegelikult kuulnud sisulist põhjendust kultuuriministri otsustele. Kuid et ministri käes on võim, tuleb demokraatlikus riigis just temal oma samme eriti hoolisalt ja arusaadavalt  selgitada. Seda enam, et kultuurirahvas on teda kohati pilkamisi isegi spordiministriks nimetanud, andes mõista, et ta on kultuurist kaugele jäänud.