Pole mingit võimalust, et pagulaste ümberpaigutamise alalise mehhanismi üle pikemat debatti peetaks. On väga vähetõenäoline, et Schengeni ühtse viisaruumi asjus pöördelisi otsuseid tuleb. Mõlemad mõtted kuuluvad Eesti siseministrile Hanno Pevkurile. Poliitiliselt ettevaatlikud, mõnevõrra kantseliitlikud ning seetõttu üsnagi euroopalikud avaldused üliolulistel teemadel tänase Euroopa Liidu siseministrite kohtumise eel.
Juhtkiri: Euroopa Liit peab näitama enesekindlust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põgenikekriis ja terrorirünnakud on ELi tõsiste katsumustega silmitsi seadnud. ELi välispiir logiseb, riikidevahelises teabevahetuses esineb puudujääke. Populistlikud jõud hõõruvad käsi ja visandavad pilte jämedatest eraldusjoontest, mis justkui peaksid tooma õnne õuele ja tagama turvalisuse. Meile, kes me veetsime poole eelmisest sajandist suletud süsteemis, peaks häirekell iseäranis valjusti helisema. Tsitadelli suletud väikeriigina oleksime julgeolekupoliitiliselt iseäranis keerukas seisus.
Mõjukas väljaanne Financial Times teatas, et siseministrid hakkavad täna Brüsselis arutama Schengeni lepingu ehk ühtse viisaruumi ajutist peatamist kaheks aastaks. ELi eesistuja Luksemburg on väljaande väitel valmistanud ette ettepanekud, mis võimaldaksid piirid sulgeda ja probleemsed riigid (jutt käib peamiselt Kreekast) ajutiselt Schengeni ruumist eemaldada. Kuid Euroopa on seni veel Euroopa. Pevkuri hillitsetud sõnakasutus näitab, et rabistamist ja dramaatilisi otsuseid ei tule.
Küsimus pole niivõrd dokumentide lauskontrollis, mis ühel või teisel Schengeni sisepiiril kehtima võiks hakata, kuivõrd sõnumis, mida euroliit ükskõik millist muutust tehes välja saadab. Paralleeli võiks tõmmata Kreeka võlakriisiga. Kogu aeg oli selge, et euroliit ei taha mingil juhul euroala kuigivõrd lagundada. Samas tundus tänavu suvel ühtäkki päris reaalne, et Kreeka arvataksegi euroalast välja – ning mingit erilist vapustust ei sünnikski. Nimelt see andis vajaliku kindlusetunde, milletaolist vajab praegu ka Schengeni ruum.
Teisisõnu, Euroopa Liit peab ka ühtses viisaruumis näitama nii oma kodanikele kui ka väljapoole, et ollakse enesekindlad ning tugevad. Seda, et välispiirid on erilise tähelepanu all ning sisepiiridel suudetakse teha kiireid ja paindlikke otsuseid, kui neid peaks vaja olema. Seejuures aga säilitatakse senine väärtuste ja vabaduste ruum, mis on taganud rahu andnud inimestele liikumisvabaduse ning muutnud Euroopa kohaks, kuhu tahetakse reisida ja kus tahetakse elada.
Just sellist sõnumit ootab avalikkus kahtlemata ka tänaselt siseministrite kohtumiselt. Ebalev ja murenev ühtsus seevastu hakkab tekitama uusi vaimseid ning füüsilisi tarasid, mis viivad meid tuleviku asemel minevikku.