Liisa Tagel: valveajakirjanik lahkab tõrvikut

Liisa Tagel Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Valveajakirjanikud võiksid tõesti selgitada, millise konstruktsiooniga tõrvik oli EKRE-l, et see oli rassistlik, natslik jms, ja milline oli tudengitel, et kellelgi asjamehel polnud nüüd häbi?»

See on kommentaar rahvusülikooli 96. aastapäeva tõrvikurongkäigu Postimehe pildigalerii juurest. Galerii kõrvalt võis leida veel ohtralt lõõpivaid kommentaare, kus kaks hiljaaegu toimunud rongkäiku taotluslikult segi aeti, olgu eesmärgiks siis üht või teist laadi tõrvikukandja üle ilkumine.

Viimase nädala jooksul on mu kodulinnas Tartus toimunud niisiis kaks tõrvikurongkäiku: laupäeval EKRE niinimetatud massiimmigratsioonivastane ja teisipäeval rahvusülikooli 96. sünnipäeva tähistav. Mõlemad pildikeelelt omal moel atraktiivsed, kuigi esimesel polnud eriti ülikondi ja teisel hange. Teisel oli piltide põhjal rohkem sõpru-tuttavaid kui esimesel.

Et ma olen oma noore elu jooksul akadeemilise organisatsooni liikmena päris palju tõrvikuid näinud, võtan vaevaks olla peavoolumeedia valveajakirjanik ja rääkida tõrvikuist.

Pealiskaudsel vaatlemisel on mõlemal rongkäigul tegu tavaliste tõrvikutega, heast põliseesti puust bambusest ja ilmselt Hiinas tehtud. Põletatakse seal lambiõli, juua seda ei tasu. Põlevad ühtviisi igasuguste rahvuslaste ja iga rahvuse esindajate käes. Kas nad tahavad tulla hangude ja tõrvikutega üle mäe või minna Kalmule õlut viima, ei muuda nende funktsionaalsust. Valgustavad, näitavad teed ja poetavad tahma.

Kas mulle tõrvikuga kõndida meeldib? Kuigi see on pisut ebamugav, meeldib küll vahel. Kas ma tean, et Leni Riefenstahlile ka tõrvikud meeldisid? Muidugi tean, ega see veel tõrvikut rikkuma pea. Määravam on siiski, mis sõnum on kaasas neil, kes tõrvikut kannavad.

Ülikooli tähtpäeva eel kõlas mitmelt poolt küsimus, kas ehk ei peaks sedapuhku tõrvikud koju jätma ja näitama sedasi, et sel üritusel pole mingit seost laupäeval tõrvikute all nähtud vihaõhutamise ja hirmutamisega. Protesti märgina võiski ka 1. detsembril näha mõnd tormilaternat ning kustunud tõrvikut.

Enam võis üliõpilasorganisatsioonidest, mis on üldiselt põhikirja järgi apoliitilised, ent selgelt rahvuslikud, kuulda järeldust, et peaks olema ilmselge: nemad kannavad tõrvikutega hoopis teistsugust sõnumit. See, et viimasel paaril aastal on nähtavamalt tõrvikud haaranud ka vihapõhise rahvusluse esindajad, ei tohiks sundida elutervet rahvustunnet pimedusse varjuma. Tõrvikuid on tõepoolest mitmesuguseid.

Kui tõrvikuist loobuvad kõik teised peale olematu Eestisse tungiva islamistide tulva kartjate, saaks sest leegist vaid äärmuslaste sümbol, mille lõõmas sünnivad piinlikpateetilised vihased üleskutsed.

Ega tõrvik ole teab mis möödapääsmatu rahvussümbol, pole aga tarvis seda vaid ühele tähendusväljale loovutada. Ehkki riigilipul on praegu tõrvikuist paremini läinud, tahaks sellegi jätta ju märgiks, mis seondub eelkõige positiivse rahvustundega.

Kuidas selle häbiga siis jääb? Ülikooli aastapäeval seda tõesti ei tundnud. Laupäeval oli küll piinlik vaadata hirmu täis silmadega vähemust, mis kipub loosungitega paljude teiste kohalike vähemuste vastu võitlema, aga see piinlikkus on hoopis midagi muud ja üsnagi nukker.