:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Omal ajal oli parteinimekirjadega valimissüsteem Eestile kindlasti õige valik, sest andis kõigile erakondadele arenguvõimaluse ja vältis ühe ideoloogia ülivõimsat ülekaalu. Täna tekitab nimekirjadesüsteem valijates paksu pahameelt, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Edgar Savisaare äsjasest konverentsikõnest on kõige enam tähelepanu pälvinud tema bravuurikas lubadus siduda Keskerakond lahti Eesti õigussüsteemist. Kuidas riik sellele reageerima peaks – kas kustutama Keskerakonna erakondade registrist ja jätma ilma rahalisest toetusest, sest ka need on laiemas mõttes osad riiklikust õigussüsteemist? Mõnes mõttes meenutaks see perekonda, kus allumatusega ärplev lapsuke jääb ilma taskurahast või mõnest muust hüvest.
Liiga paljudel parteiliikmetel, eriti noortel, on partei olnud elu ainukeseks tööandjaks. Selles mõttes erineb Eesti tänane poliitiline eliit kardinaalselt Laulva revolutsiooni aegsest.
Tegelikult ei kavatse Savisaar enda juhitavat erakonda kuskile ära viia, sest just süsteem on see, mis talle sobib ja võimaldab ajada seda poliitikat, mida me näeme. Show-ühiskonnas on lihtne luua ekslikku muljet, et isik on kõikvõimas (Mooses!). Tõenäoselt näitavad meediamonitooringu mehaanilised rehkendused, et sõna «Savisaar» saavutas lõppenud kuul rekordarvu mainimisi. Isikukesksest pettepildist areneb ka arusaam, et kõik hädad lahenevad, kui see üks paheline inimene poliitikast kõrvaldada.
Enam kui sadakond aastat tagasi vaidlesid vennad Uljanovid samuti selle küsimuse üle – kas tsaari kõrvaldamine muudab Venemaad? Aleksander uskus, et kui tsaarile pomm panna, ongi mandunud süsteemil lõpp. Pärast seda, kui Aleksander ebaõnnestunud atentaadikatse eest surma mõisteti, ütles tema noorem vend Vladimir oma kuulsad sõnad – «Meie lähme teist teed». Ma ei võta siin aruteluks bolševistlikku riigipööret 1917. aastal ega hakka hindama selle tagajärgi. Ühes oli aga noorel Leninil õigus – juhi väljavahetamine ei ole lahendus, kui süsteem jääb muutmata.
Tulgem tagasi tänasesse päeva ja Eesti parteisüsteemi juurde. Kus on nn savisaare probleemi algpõhjused? Lühike vastus on – süsteemis, ja vaid osalt Savisaares. See on viltuvajumine, mis iseloomustab samahästi ka Reformierakonda, IRLi ja teisi pika ajalooga parlamendiparteisid.
Partei kui ainus tööandja
Liiga paljudel parteiliikmetel, eriti noortel, on partei olnud elu ainukeseks tööandjaks. Selles mõttes erineb Eesti tänane poliitiline eliit kardinaalselt laulva revolutsiooni aegsest. Lagle Parek, Rein Taagepera, Tiit Vähi – need on vaid kolm esimesena meelde tulnud nime toonastest tipptegijatest, kes on jätkanud edukat karjääri väljaspool poliitikat.
Teise ajastu näiteks sobiks Kristiina Ojuland. Parteilise seljataguse kadumine kipub tänases Eestis mõjuma laastavalt. Kuhu võetaks tööle inimesi, kes saavad CVsse kirja panna vaid erinevad tööotsad parteikontoris või parteiliselt nomineeritud ametikohtadel? See on struktuurse tööpuuduse uus nägu, millest kõik on teadlikud, ent mille lahendamist välditakse. «Toiduahelad» on muutunud liiga pikaks ja rahvarohkeks.
Toiduahelaid nuumab ka praegune parteinimekirjadega valimissüsteem. Omal ajal oli see Eestile kindlasti õige valik, sest andis kõigile parteidele arenguvõimaluse ja vältis ühe ideoloogia ülivõimsat ülekaalu. Täna tekitab nimekirjadesüsteem valijates paksu pahameelt. Kuhu minu hääl liigub? Miks keegi ei vastuta? Miks saab riigikokku inimene, kellele andis hääle vaid sadakond inimest? Need on küsimused, mida 1990ndate aastate valija küsidagi ei osanud. Täna on ta saanud targemaks ja nõudlikumaks.
Majoritaarne süsteem
Kas poleks Eestil aeg vahetada praegune parteilist lojaalsust soosiv valimissüsteem välja majoritaarse süsteemi vastu? Kindlasti pole seegi riskivaba, ent iga kandidaat saaks oma (ja ainult oma) hääled ning valijad oma «lihast ja luust» saadiku. Kogu peibutuspartide ja ülekantud häältest sõltuvate saadikute teema oleks päevakorrast maas. Ühtlasi looks valimissüsteemi muutus vältimatu vajaduse teha ringi erakondade rahastamise kord.
Keskerakonna praeguse juhi vahetamine mõne teise vastu tooks kaasa kosmeetilisi muutusi, tegelikult vajab remonti kogu poliitikaelu sisend, ja seda kapitaalselt.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti Inimarengu Aruannete ja Berlesmanni Jätkusuutliku Valitsemise (Sustainable Governance Indicators) aastaaruannete püsiautor.