Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/04/14/15255172t1hb541.jpg)
/nginx/o/2012/04/10/1048022t1h405f.jpg)
Kusagil on piir, millest üle ei ole Moskva valmis astuma, kirjutab Euroopa välissuhete nõukogu vanemteadur Kadri Liik. Moskva soovib läänega koalitsiooni, kuid ei keera selga sügavalt juurdunud arusaamale riigi stabiilsuse ja elujõu allikate loomusest.
Venemaa sõjaline sekkumine Süürias on tekitanud palju küsimusi, vastukäivaid tõlgendusi, lootusi ja hirme. Ühed on pidanud seda läänevastaseks poliitikaks, teised lootnud, et seeläbi tekib Süürias ühine ISISe-vastane koalitsioon. Kuidas siis tõlgendada Venemaa tegevust Süürias? Miks nad seal on? Mida neilt oodata ja mida mitte oodata?
Venemaa tegevuse ajendid Süürias paigutuvad kolme konteksti: Süüria-keskne, geopoliitiline ja sisepoliitiline. Viimasel kahel siinkohal pikalt peatuma ei hakka. Piisab ehk, kui öelda, et majandusliku heaolu vähenedes on Putini režiimil riigisisese seisakutunde tõrjumiseks julgetest välispoliitilistest aktsioonidest palju kasu; geopoliitilises plaanis loodab Kreml aga tõenäoliselt, et konteksti avardades ja fookust muutes on võimalik välja murda rahvusvahelisest isolatsioonist ning saavutada vähemalt mõningad oma eesmärkidest Ukrainas, kus Moskva oli muidu sattumas venivasse patiseisu.
Stabiilsuse allikad