Sigrid Kõiv

FOTO: SCANPIX

Briti telesarja «Ühe miili klubi» teise hooaja alguses ühineb odavlennufirma tavalise lennufirmaga. Aasta oli 2004 ja odavlennufirmade võidukäik oli just alanud. Seriaalis kukub staažikas stjuuard ootamatust töökoormusest tekkinud pinge tõttu kokku ja kurdab, et ei tunne enam ära sektorit, milles ta kogu elu on töötanud. Kunagi serveeris ta vahuveini ja kaaviari, nüüd müüb kartulikrõpse. Kunagi «lendasid vaid parimad inimesed», nüüd peab ta pagasiriiulile mahutama suuri seljakotte.  

Kakskümmend aastat tagasi kestis rongisõit Tallinnast Tartusse üldiselt neli tundi ja kulges puuistmetel. Oli ka mingi kiirrong, aga see sõitis harva ja pileteid sellele tuli mõned päevad enne jaamas ostmas käia. Bussid, jällegi piletite eelmüük bussijaamas, olid külmad ja logisevad ning nendegi graafik oli praegusega võrreldes hõre. Mis kõige jubedam – kogu ühistranspordis oli reisija jäetud pikkadeks tundideks tumma enesevaatluse hoolde. Sülearvuteid oli vähe, wifist alles räägiti, nutitelefonid olid ainult Steve Jobsi peas.  

Nüüd käivad bussid tihedalt, istmed on pehmed ja Media Playeriga, salongid soojad ja wifiga. Rongid võiksid käia tihedamini, aga sisu on sama.

Lennureisijana tuleb aga vähemalt siin ilmakandis leppida sellega, et enam ei pruugi olla kuigi kindel, millise lennuki peale satud. Mugav pole lennujaamades enam ammu – need on väga ülerahvastatud. Ja kallid – lennukis sageli enam süüa ei anta, nii tuleb ümberistumistega reisil süüa lennujaamas. Ja sageli on ümberistumisega reis. Niisiis: näljaste inimeste massid trügivad hiigelsuurtes terminalides, et jõuda jumal teab millises seisundis raudlinnule, kus tuleb istuda tihedalt koos nagu vanasti Tallinna-Tartu liinibussis. Vähemalt on olemas nutiseadmed, nii et enesevaatlusest oleme pääsenud.

Turu surve ühelt ja sihtkoha elevus teiselt poolt on lennu- ning bussi- ja rongiliikluse kohti omavahel vahetamas. Ebamugavuse tase, mida inimesed on nõus näiteks Võru või Viini nimel kannatama, on erinev. Võrru võib ka autoga minna, Viini muud moodi kui lennukiga ei saa, aga minna tahaks ometi. Niisiis peab Võru buss olema sõitjale vähemalt sama mugav kui oma auto (ja mõnele pole see ikka piisavalt mugav), lennureis Viini peab olema vaid taskukohane, peaasi, et kohale saaks.

Muidugi jäävad alati ka need inimesed, kes töö tõttu sageli lendavad, kuid tänu infotehnoloogiale kuivab nendegi hulk armetult kokku. Pooltühjad äriklassid hirmkalliste piletitega säilivad mälestustena neist aegades, mil kõigil Euroopa siselendudel pakuti sooja toitu ja ajalehti. Varsti pole enam äriklassigi, sest pealekasvav põlvkond on harjunud lendama tagasihoidlikes oludes. Glamuur lennundusest kaob kiiresti ja nähtavas tulevikus tuleb rõõmustada juba sellegi üle, kui lennukid on tehniliselt korras ja püsivad enam-vähem graafikus.