/nginx/o/2018/03/01/7648697t1h82ce.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2308237t1h3e23.jpg)
Kas võib väita, et 65 eluaastat on erakonna juhtimiseks liiga kõrge iga?! Kindlasti mitte! Keskerakonna XV kongress näitaski, et erakonna esimees on taas löögihoos, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Juhan Kivirähk: mida halvem Eestile, seda parem Keskerakonnale – selline on Savisaare deviis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks üksteisest sõltumatult korraldatud avaliku arvamuse küsitlust näitasid, et erakonna valijate rõhuv enamik eelistaks Keskerakonna esimehena näha Edgar Savisaart. Sestap ei saa olla ju midagi loomulikumat kui see, et Savisaar soovis oma positsiooni erakonnas hoida. Pigem tuleks küsida, miks teda sealt üldse kõrvale üritati tõrjuda? Miks nii suur hulk erakonna liikmeid ei soovinud aktsepteerida valijate tahet ja erakonna esimehe soovi jätkata? Kas tõesti pelgalt keskikka jõudnud noorema põlvkonna poliitikute rahuldamata võimuambitsioonide pärast, mille on tekitanud aastaid riigikogus opositsioonis istumine? Või oli tegu kapo ja prokuratuuri salasepitsustega, nagu näib arvavat Savisaar ise?
Kindlasti ei ühte ega teist! Kadri Simsoni erakonna esimeheks kandideerimise põhjused tulenesid erakonnasisestest teguritest. Savisaare sobivus erakonna esimeheks ei seatud kahtluse alla mitte tema kehva tervise või vähese populaarsuse pärast valijate seas, vaid erakonnasisese rahulolematuse tõttu.
Partei aseesimeheks nimetatud Yana Toom möönis, et erakonna osal liikmetel võis olla rahulolematuseks põhjust ning edaspidi peaks erakonna juhatus pöörama rohkem tähelepanu Eesti erinevatele piirkondadele. Kuid mitte ainult ülejäänud Keskerakonna piirkondade tähelepanuta jätmine Tallinnas võimul oleva erakonna esimehe poolt ei ole Savisaare-vastase leeri peamine murekoht.
Kui tavaliselt hakkavad teispoolsuse servalt tagasi tulnud inimesed elule helgema ja sõbralikuma pilguga vaatama, siis Savisaar näib olevat vaatamata hoolsale piibli uurimisele muutunud veelgi kibestunumaks, kiuslikumaks ja paranoilisemaks kui varem.
Paljud kritiseerisid Kadri Simsonit, nagu poleks tal olnud võrreldes Savisaarega erakonna tegevuseks midagi uut välja pakkuda. Tõepoolest rõhutas Simson korduvalt, et toetab täielikult Keskerakonna programmilisi põhimõtteid, oli sarnaselt Savisaarega kriitiline praeguse valitsuse tegevuse/tegevusetuse suhtes ning tõi esile samu probleeme, mis Eesti elus lahendamist vajavad. Kuid selles, kuidas neid probleeme lahendada, tuli Savisaare ja Simsoni positsioonides ilmsiks põhimõtteline erinevus.
Kadri Simson ja tema toetajad peavad Eesti suurima erakonna puhul lubamatuks riigis toimuvat käed rüpes pealt vaadata. Nad on orienteeritud konstruktiivsele koostööle Eesti hüvanguks, mõistes, et kõiki oma eesmärke ei saa ükski partei täies ulatuses ellu viia, kuid opositsioonis olles ei ole võimalik isegi kompromisse sõlmida.
Eestile halb, Keskerakonnale hea
Savisaar peab aga õigeks just nimelt oodata ja loota, et Eestil praeguse valitsuskoalitsiooni juhtimisel võimalikult halvasti läheks. Mida halvem Eestile, seda parem Keskerakonnale – selline on Savisaare deviis. Et siis, kui asjad juba lootusetult hukka on läinud, saaks tulla tema, Savisaar, et Moosesena rahvas viletsusest välja juhtida, luues Eesti kolmanda vabariigi!? Erakordselt egoistlik visioon.
Kui tavaliselt hakkavad teispoolsuse servalt tagasi tulnud inimesed elule helgema ja sõbralikuma pilguga vaatama, siis Savisaar näib olevat vaatamata hoolsale piibli uurimisele muutunud veelgi kibestunumaks, kiuslikumaks ja paranoilisemaks kui varem.
Tegelikult ei ole ju kõiges selles midagi uut. Signaale Keskerakonna liikmete rahulolematusest erakonna autoritaarse juhtimisstiiliga on nende aastate jooksul antud mitu korda.
Enne 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimisi distantseerusid Keskerakonna valimisnimekirjast Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Liina Tõnisson, Robert Lepikson, Jaanus Marrandi, Mark Soosaar ja Harri Õunapuu, saates erakonnakaaslastele oma otsust selgitava kirja. Selles öeldi muu hulgas järgmist:
«Demokraatliku erakonna esimehe ülesandeks on erakonda liita ja kaasata selle tegevusse kõiki erakonna liikmeid. Keskerakonna esimees on alates Tartu kongressist tegelenud erakonna lõhestamisega, tõrjudes erakonna tööst ja juhtimisest neid liikmeid, kes on väljendanud kriitikat tema juhtimisstiili suhtes. See on meile vastuvõetamatu. /…/ Keskerakond vajab täna uut juhtimisstiili, mis soosib dialoogi erakonna sees ja teiste erakondadega. Keskerakond vajab dialoogivõimelist juhti, kes mõistab ja austab demokraatlikke ja euroopalikke põhimõtteid.»
Ehkki selle kirja autorid lubasid toona tööd erakonna demokratiseerimise nimel jätkata, olid nad peagi sunnitud erakonnast lahku lööma. Nüüd on siis ka need, kes 2004. aastal Savisaare tegevust toetasid ja Keskerakonna sisedemokraatiat taevani kiitsid, jõudnud samade järeldusteni. Nagu näha, ei taha demokraatlikud ja euroopalikud põhimõtted autoritaarselt juhitud ning nüüdseks koguni kriminaalkorras karistatud erakonnas kuidagi idaneda.
Savisaare ametissemääratud uue juhatuse koosseis on selge märk sellest, et ka praegu ei ole tema eesmärgiks mitte erakonna liikmete liitmine ja tegevusse kaasamine, vaid teisitimõtlejate eemale tõrjumine või oma tahtele allutamine. Ometi oleks erakonnale kõige kasulikum, kui suudetaks ära kasutada nii Savisaare kui ka Simsoni potentsiaali.
Kadri Simson ütles oma kandidaadikõnes, et on rumal teha kümme aastat ühte ja sedasama, lootes et see mingil hetkel annab äkitselt varasemast erineva resultaadi. Nüüd on ka temale koitmas tõehetk – kas üritada veel kümme aastat?