Sulavad jääkamakad Pariisis - installatsioon, mis meenutab polaaraladel toimuvat.

FOTO: AFP/SCANPIX

Isegi kui kogu maailm saab 11. detsembril tähistada uue kliimaleppe sõlmimist Pariisis, tuleb seda siiski läbikukkumisena käsitleda. Kohe selgitan, miks, kirjutab Essexi ülikooli jätkusuutlikkuse instituudi professor Steffen Böhm veebiväljaandes The Conversation.

Peamine põhjus selleks on asjaolu, et süsinikuemissioonide ebaõiglane jaotus ei ole isegi päevakorrapunktide seas. Laual ei ole Lääne ajaloolist vastutust ega arvutusmeetodit, mis võtaks süsihappegaasi tootmise hulga asemel arvesse seda, kui palju riik tarbib. Kõne all on aga hoopiski uued laiendatud mehhanismid, mis lubavad rikastel lääneriikidel oma piiranguist allhanke korras vabaneda ja endid sedasi roheliseks pesta.

Kui statistika saabub, selgub ilmselt, et 2015. aasta on olnud senise kliimavaatluse ajaloo kõige soojem. Tööstusrevolutsiooni algusest oleme saavutanud juba temperatuuritõusu 1℃. Tegemist on igal juhul meile teadaolevalt kõige kiirema soojenemisega Maa geoloogilises ajaloos. 2℃ peetakse juba globaalse soojenemise ülemiseks lubatavaks piiriks, sealt edasi muutuvad asjad päris ohtlikuks. Oleme teel kaardistamata territooriumile.

Globaalse soojenemise ohud on olnud isegi naftakompaniidele teada juba 1980ndate algusest. Hoolimata sellest, et ÜRO on juba 25 aastat kliimakõnelusi pidanud, põletame me praegu enam fossiilkütuseid kui kunagi varem.

See ei ole aga mitte ainult selliste suurte tõusvate majandustähtede nagu Hiina, India ja Brasiilia süü. Me seisame silmitsi neoliberaalse kapitalismi alusväärtuste probleemiga. Maailma domineeriva majandussüsteemi kasvavat energianälga kustutavad praegu vaid süsi, nafta ja gaas ning see ongi peamine lahendust vajav probleem.

Ajalooline vastutus

Maailma ajaloo tähelepanelik uurimine paljastab, kui tugevalt on olnud alati seotud energia ja majanduskasv. Holland oli esimene riik, mis sai suhu eksponentsiaalse industriaalse majanduskasvu maigu – juba 16. ja 17. sajandil – ja Madalmaade impeerium rajati üheaegselt odavale kodusele turbale ning Norra ja Balti riikide metsast tulnud puidule.

Üks põhjustest, miks Briti impeerium Madalmaadelt juhtimise suuresti üle võttis, oli suur odava söe varu, mida hakati põletama 18. sajandi lõpus ja üha enam 19. sajandil. Siis tulid nafta ja gaas, mis aitasid 20. sajandi algusest alates tõusta Ameerikal.

Niinimetatud läänel on selja taga seega üle 300 aasta massilist fossiilkütuste põletamist. Sel kogunenud ajaloolisel vastutuskoormal oli 1997. aastal Kyotos veel märkimisväärne roll, ent hiljem on seda üha tagaplaanile tõugatud. Kyoto protokollides jõuti süsinikuemissiooni piiramiseni, mis oli siduv nõue vaid industriaalriikidele.

Tänavu Pariisis paistab ajalooline vastutus peaaegu ununenud olevat, ent fakti, et 80 protsenti kogu selle 300 aasta süsinikuemissioonist on just nimelt arenenud riikide tegevuse tulemus, ei saa kuhugi kaotada.

Emissioonide pidevat kiiret kasvu nimetatakse sageli põhjusena, miks peavad nüüd tegema märkimisväärseid kärpeid ka agaralt industrialiseeruvad Hiina ja India. Ma ei väida, et nad ei peaks seda tegema. Mõlemal riigil on selged imperialistlikud ambitsioonid, mida nad loodavad täita üüratu tööstuse laiendamisega.

Tuleb aga meeles pidada, et India süsinikuemissioon per capita on endiselt kümme korda madalam kui Ühendriikidel. Hiina emissioonide kasvamine tuleneb aga peamiselt ekspordile keskendunud tööstusharudest, mis toodavad läänele tarbekaupu.

Loominguline arvepidamine

Kui süsinikuemisiooni arvutamisel võetaks aluseks riigi tarbimine, kasvaks Suurbritannia näitaja näiteks kahekordseks. Sama kehtib suurema osa Lääne-Euroopa riikide ja USA puhul. Kõigis neis riikides on viimastel aastakümnetel vähenenud tööstus ja tootmine ning viidud suur osa sellest hoopis kolmandatesse riikidesse, mistap jääb nende kaela ka süsinikuemissioon. Lääs saab odavad tarbekaubad ja annab ära ka õhku paisatavad kasvuhoonegaasid ning nendega kaasneva vastutuse – selge näide süsinikukolonialismist.

Indias ja Hiinas kasvab õhku paisatava süsihappegaasi hulk muidugi ka kohaliku tarbimise kasvamise tõttu. Hiinas on näiteks praegu kõige suurem keskklass maailmas. Sellegi poolest, kui võtta aluseks tarbimine, peab tõdema, et Hiina süsinikuemissioon per capita ei suuda USA-le veel väga kaua järele jõuda, Indial kuluks selleks veel kauem aega.

Rikkad riigid aga jätkavad oma vastutuse teiste kaela lükkamist. Süsinikujalajälje selline vähendamine kasvab tulevikus veelgi. Riigid nagu Norra ja Šveits jätkavad vaeste riikidega kahepoolsete lepete sõlmimist. Heitkogustega kauplemise süsteemid (ETS) võimaldavad suurfirmadele selleks paindlikke tingimusi.

Kõik need mehhanismid on loodud status quo kivisse raiumiseks. 2005. aastal alustatud Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemidel ei ole olnud mitte mingit märkimisväärset mõju liikmesriikide süsinikuheitmete hulga vähendamisele. «Nõudluse kasvamise tõttu on tegelikkus selline, et fossiilkütuseid on meil vaja veel aastakümneid,» on selle tulemusel veel tänavu väitnud Shelli tegevjuht Ben Van Beurden.

Rio 1992. ja Kyoto 1997. aasta kliimakohtumistest saadik ei ole toimunud ühtegi märkimisväärset muutust. Pariis 2015 ei saa olema midagi uut. Vaid tühjad sõnad kõlavad seni, kuni me ei mõista, et kliimamuutused on fossiilkütuste najal ratsutava eksponentsiaalselt kasvava majandusega süsteemi vea tulemus. Mitte kellelgi neist, kes Pariisis läbirääkimiste laua taga istub, ei ole mandaati ega kalduvust küsida fundamentaalseid küsimusi domineeriva majandussüsteemi loogika ja meie planeedi ressursside tarbimise kohta.