Indrek Kuus

FOTO: ERIK PROZES/

Eestis peetakse igasuguseid teemapäevi, -nädalaid ja -aastaid. Väga tore ja õige on kahtlemata rinnaga toitmise nädal ja Paul Kerese aasta. Kuid ehk viiks Eestis sisse aruka liiklemise päevad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Tuled hommikul voodist välja, kohmerdad veidi ja vaatad internetist, mis uudist. Ega muud olulist nagu polekski, kui et muusik Stig Rästa hakkab Edgar Savisaart pildilt välja lükkama. Aga kaua sa ikka nende juttu viitsid kuulata või lugeda.

Liiklusuudised on teinekord ainult need nii-öelda päris uudised. Kahjuks üks vastikum kui teine. Välja arvatud muidugi väike meelelahutuslik vahejuhtum Lamborghini ja laternaposti vahel Tallinna kesklinnas. Õnneks ei sõitnud see ärimees bussipeatusesse ega inimestele otsa.

Eestis peetakse igasuguseid teemapäevi, -nädalaid ja -aastaid. Väga tore ja õige on kahtlemata rinnaga toitmise nädal ja Paul Kerese aasta. Kuid ehk viiks Eestis sisse aruka liiklemise päevad? Võimalik, et ma olen naiivne ja optimistlik, kuid ehk koputaks see pisut liiklejatele mõistust pähe. Püüdma ju peab.

Millal siis võiks olla aruka liiklemise päevad? Mõnel ehk tuleb parem mõte, aga näiteks rehvivahetuse aegu.

Politsei loomulikult teab ja oskab, kuidas liiklejaid rahustada. Kuigi leidub alati neid, kelle meelest on politseinikud sead ja mendid ning võiks tegeleda surmanuhtluse rakendamisega ja muude kuritegudega ning jätta liiklejad rahule. Mul pole küll pädevat uuringut käepärast, kuid paljude vestluste põhjal tuttavatega olen aru saanud, et politsei liikleja kallal niisama enam ei nori. Ikka vaid siis, kui on põhjust. Aga küllap on erinevaid kogemusi ja ma kahtlemata ei arva, et kõik politseinikud on õigluse kehastused.

Millal siis võiks olla aruka liiklemise päevad? Mõnel ehk tuleb parem mõte, aga näiteks rehvivahetuse aegu. 1. detsembril, kui tuleb autole talverehvid rattasse panna, ja kevadel, kui tuleb suverehvid varnast võtta. 31. märts on kuupäev, kui talverehvid on keelatud, kui just lund sadama ei hakka. Eesti ilm on ju imeline.

Aegumatu tõde

Liikluses ja lastekasvatamises arvame end kõik kole targad olevat, kuid aruka liiklemise päeval võiks rääkida inimesed, kes liiklemise korraldamise eest palka saavad, ja manitseda, et jalgrattur pole looduse kroon ning võiks sõita sõidutee asemel jalgrattateel, et pimedal ajal võiks ikka helkurit kanda ja sõiduteele astudes veenduda, et autojuht on sind märganud jne. Imelihtsad asjad ja tundub ehk tüütu, kui neid ikka ja jälle korrutada, kuid mõni autojuht ei saa aru, et suunatuli tuleb sisse lülitada enne manöövri sooritamist, mitte siis, kui juba keerad, ja jalakäijatel oleks ka kasulik teada, et ülekäigurajale astudes võiks esmalt auto läbi lasta, mitte kõrvaklapid peas sõiduteele kooserdada.

Tallinna tehnikaülikooli transpordiplaneerimise professor Dago Antov ütles eile saates «Vabariigi kodanikud», et Eestis on liikluskorraldus olnud viimasel paarikümnel aastal väga autokeskne ning jalakäijaid ja jalgrattureid on toodud ohvriks autoliikluse sujuvusele või ummikute probleemile.

«Võib-olla see on signaal, mingi tähis, mida tahame liiklejatele öelda, et siit võid üle tee minna, aga kui käsitleme seda kui ohutust suurendavat meedet, siis eksitame liiklejaid, näiteks lapsi, kellele ütleme, et kui lähed sebra pealt üle tee, siis see on tingimata ohutu. Ma ei taha öelda, et kõik ülekäigurajad on halvad, aga me oleme ilmselt jõudnud liikluses nii kaugele, et ainult värv enam ei aita,» selgitas Antov.

Liiklusest peab rääkima, asjatundjaid kuulama ning ülbuse ja enesekindluse unustama. Ei taha olla veokijuhi nahas, kes hiljaaegu ülekäigurajal koolipoisi surnuks sõitis. Meenub lugu, mida õpilasmalevas kuulsin. Laps jooksis ühes sovhoosikülas veoki rataste alla ja sai surma, roolis olnud mees polevat aastaid ühtegi sõna rääkinud.

Mul endal oli ehmatav kogemus, kui sel sügisel ühe ehituspoe parklast autode vahelt väike poisiklutt autode vahelt oma isa juurde tormas, õnneks oli mul kiirus väike ja sai pidama. Ehmusime kõik. Ei taha mõeldagi, kui oleks lapsele otsa sõitnud, kuigi poleks liikluseeskirja järgi süüdi jäänud.

Rumalaid inimesi on raske ümber kasvatada, juhiloa saab pisut pingutades pea igaüks. Tänaval kõndimiseks pole luba vajagi, kuid lihtsaid liiklusnippe elu päästmiseks tuleb vist sagedamini meelde tuletada kui põnevaid seksinippe oma kallima üllatamiseks. Matustel enam ju oma kallimat ei üllata, isegi pisaratega.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.