Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Tiit Hennoste mõte varustada kõik kooliõpilased tahvelarvutitega on mäekõrguselt Eesti aastakümne idee, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Tiit Hennoste pakutud õpikurevolutsioon (PM 15.10) on väärt eesmärk, aga milleks peatuda seal? Müügile tulekust alates – märtsis USAs – on Apple’i tahvelarvuti iPad (peamine: 700 grammi, sentimeetripaksune, 19 x 24 cm, wifi ja G3-võrk, hääletult töötav, puutetundlik ekraan) arvutitööstuse pea peale pööranud.

IPade on müüdud miljoneid. Nad tunduvad rahuldavat mingit uusürgset vajadust tänapäeva inimeses. IPad teeb silmapaitavalt käepäraseks ja kaasaskantavaks kogu nüüdisaegse arvutiasjanduse selle saba ja sarvedega.

Aga revolutsioon on alles alanud. IPadi (ja tema kloonide, koopiate ning edasiarenduste) potentsiaal on tohutu. Tahvelarvuti ekspluateerimine on kui uue maailmajao avastamine. Kes ees, see mees (naine, laps – soopiire siin pole). Idee Eesti kui riik selle revolutsiooni südamesse istutada on nii suurepärane ja elementaarne, et kui seda poleks, tuleks ta välja mõelda.

IPadi (või mõne adekvaatse rivaali, kui selline peaks tekkima) viimine haridusse oleks Eesti asetamine progressi lõiketerale. Poliitökonoomiliselt ei oleks see tahvelarvutite riigihange, vaid tuleviku forsseeritud maaletoomine. See oleks ühiskonnale arengueelise loomine olukorras, kus ainsaks teiseks valikuks on sabas sörkida.

IPad ei ole tingimata õpiku (või raamatu – need on kaks eri asja) alternatiiv. Õpikud võivad jääda ja peavad jääma (nagu ka lauarvutid ja suured kuvarid), aga nende sisu tuleb kättesaadavaks teha ka iPadides, lisanduste ja laienditega.

Tahvelarvuti muudab õppematerjali kasutatavaks igal pool ja igal ajal, lisades elementaarse tekstitöötlusvõimaluse ja pideva internetiühenduse võimaluse. Revolutsiooniline on see, et esimest korda on kõik need funktsioonid käepäraselt ja kaasaskantavalt ühte liidetud. Ülejäänu on juba kujutlusvõime, loovuse ja tahte küsimus. Ja selle küsimus, kas riigil on piisavat visiooni, et sellesse kombinatsiooni investeerida.

Raha ei tohiks olla probleem. Kui seda mujalt võtta pole, siis miljardi-paarine riigilaen (millest peaks piisama nii tahvelarvutite ostuks kui ka IT-toeks, võib-olla ka spetsiaalse iG3-võrgu ülalpidamiseks) oleks Eesti võlataset arvestades köömes.

Alternatiivina võiks võtta kümnendiku või paar riigikaitsekuludest – haridusse investeeritult teeniks see raha kindlasti paremat julgeolekudividendi kui näiteks instinktiivsed mahutused riistvarasse (metslase käes on tehnika tükk metalli, öeldi Vene ajal – siin töötaks vastupidine printsiip). Koostöös Apple’iga saaks kulusid kindlasti vähendada (arvestagem ka projekti reklaamiväärtust firma jaoks).

Kartus, et nii toetame suurfirmat (Indrek Ibrus, PM AK 30.10), ei puutu asjasse. Eesti peab tegema seda, mis on tema huvides. Vabaturg on olemas selleks, et sealt olemasoleva raha eest valida parim. Praegu on parim ülivõimsalt iPad (aga see võib muutuda, nt kui keegi tuleb turule kokkuvolditava kilearvutiga). Apple’i rakenduste (apps) kohta kehtib sama.

Neid on firmal kaugelt rohkem kui võistlejail – ning seda ongi vaja. Miski ei keela Eesti riiki loomast oma haridusrakenduste paketti. Vastupidi, see oleks vajalik (ja hiljem saaks paketti edasi müües maailmaliidrina teenida). Idee vähegi asjalik ekspluateerimine tagaks Eestile reputatsiooni ja konkurentsieelise, mis poleks nokialik, vaid sampolik.

Vaba (open source) tarkvara oleks muidugi eelistatavam, kuid praegu tuleks iPadile konkurentsivõimelist alternatiivi oodata seni, kuni lehmad koju tulevad (india vanasõna).

Mure rakenduste jms ühildatavuse pärast on samuti liialdatud. Viimase paarikümne aasta tendents on olnud vastupidine. Apple’i enda operatsioonisüsteem on ammu ühildatav Windowsiga.

Mets, mida tuleb näha puude taga, on olm, et iPad on põhimõttelt midagi palju enamat kui järjekordne arvuti. Ta avab hoopis uue horisondi ja on nii enam suhtlusvahend kui riistvara. Sellest uuest uhkest ilmast on praeguseks saanud reaalsus, mida saab kas omaks võtta või mitte. Analoogia võib tõmmata inglise keelega – ilma saab maailmas hakkama, aga tunduvalt halvemini.

Mobiilsest internetist ehk täpsemalt võrgustumisest on saanud filosoofilises mõttes eksistentsiaal, midagi, mis järjest enam kujundab meieaegse inimese igapäevast eluolu. Tegemist on murdega, mis on võrreldav trükikunsti leiutamisega. Nutitelefonid on siin neandertallased, iPad ja tema sugulased Homo sapiens sapiens’i liin, mille päralt on tulevik. Kuni kunagi asendab kõik eluskoesse istutatud andmeside.

Tuleb aru saada, et iPadi (ja tema võrgustatud puutetundlike sugulaste) võim on juba reaalsus, küsimus on vaid selles, kas ja kuidas seda ära kasutada. Tegemist on juba mõnda aega toiminud sotsialiseerumismehhanismide tõusmisega uuele tasandile. Meie silme all luuakse uut sotsiaalset reaalsust – mida lapsed õpivad elust enesest nagu uusi keeli, täiskasvanud samas vaevaliselt.

Modernistlik teadvuse vool (flow of consciousness) ja postmodernistlik dekonstruktsioon olid alles algus. Mis edasi tuleb, pole võimalik ennustada. Selliseid protsesse väljastpoolt kontrollida ei saa, loota võib vaid suunamisele. Lapsed ja uude maailma lastena sotsialiseerunud on selles juba ikka ja alati kodus, ülejäänud meist jäävad esimese ja teise põlvkonna immigrantideks.

On palju muid argumente. Sotsiaal­selt oleks koolilaste ipadistamine sõõm võrdustavat värsket õhku meie kihistuvas ühiskonnas. Konjunktuur selliseks ettevõtmiseks ei saaks olla parem, midagi ei ole praegu cool’imat kui puutetundlik ekraan (küsige lastelt!).

Pedagoogiliselt tähendaks iKool hariduse tõelist individualiseerimist, lastel tekiks võimalus otsida võrgust õpetatavale lisa vastavalt enda huvidele ja soovidele. Ühtlasi delokaliseeritakse haridus ning üha iseenesestmõistetavaks saab õppimine igalt poolt, kus on võrguühendus ja võimalus maha istuda (on avalikuks süüdustuseks 21. sajandi e-Eestile, et ülikoolis ei saa käia võrgu vahendusel).

Omaette argument on iPadi atraktiivsus. See on ihaldatav ühtviisi nii noorte kui vanade jaoks. Lastele paradoksaalseltki, kuna tavapäraseid mänge on sel raske või võimatu mängida. See on midagi, mis meelitab end kasutama kasulikult, ennastarendavalt. Jällegi, palju sõltuks sellest, milliseid ja kui kvaliteetseid rakendusi riik suudaks iKoolis pakkuda.

Poliitilises plaanis saaks valitsus iKooli reklaamida internetti kui inimõiguse kehastust (presidendilgi oleks siis näiteks, mida Hiinas öelda). Info võimestab, igal pool ja igal ajal kättesaadav info võimestab kui mitte absoluutselt, siis sellelähedaselt. Liberaalse Eesti jaoks ideaalne sõnum, vähemalt teoreetiliselt.

Olemas on ka laiem vaatenurk, nimetagem seda tsivilisatsiooniliseks. Ligipääs internetile igal pool ja igal ajal võib olla uus peatükk valgustusajastus – mida võiks defineerida Kanti järgi oma peaga mõtlemise imperatiivina, lapse ehk hoolekandealuse staatusest loobumisena. Vähemalt võib see olla valgustusajastu uus lootus.

Teiste inimeste ja nende öeldu, kirjutatu, tehtu pidev olemasolu reaalajas paari nupulevajutuse kaugusel jätab emantsipatsiooni soovijale vaid tahvelarvuti sisselülitamise vaeva. Eestil on võimalus olla laste kaudu olla ülejäänud maailmale teenäitajaks.

Ainuke reaalne probleem (võimulolijate vältimatu mentaalse stagnatsiooni kõrval) on omandisuhete praktilised patoloogiad, millele juhtis tähelepanu Kadri Haljamaa (PM 22.10). Vältimatute kaotuste, varguste jms neutraliseerimiseks tasuks ehk mõelda kindlustusele ja arvuti kasutatavaks muutmisele vaid omaniku jaoks (Eesti oskusteavet arvestades vist lapsemäng).

Väga vähesed lapsed annaksid iPadi ise käest ära, kuid pahatahtlikkuse piiramiseks oleks ehk mõeldav asenduseksemplaride piiramine nt kahega. Komplikatsioone on kindlasti veel, kuid Eesti on selleks liiga haldussuutlik ja edasipüüdev ühiskond, et raskuste ees käed üles tõsta.

See lugu sündis iPadil tasuta rakenduste ja peamiselt avatud wifi abil.

Samal teemal:
•    Tiit Hennoste «Õpikurevolutsiooni manifest», PM 15.10
•    Raik-Hiio Mikelsaar «Paberõpik või tahvelarvuti», PM 18.10
•    Peedu Sula «E-õpikutes ei ole midagi revolutsioonilist», PM 19.10
•    Kadri Haljamaa «1. september iPadiga», PM 22.10
•    Henrik Roonemaa «Aga kui koer kodutöö ära sööb?», PM 22.10
•    Anneli Kannus «E-kool ellu!», PM 26.10
•    Indrek Ibrus «Õpikurevolutsioonist, poliitökonoomiliselt», PM AK 30.10