Juhtkiri: virtuaalsõja õppetunnid

Foto: Urmas Nemvalts

Ajad, mil küberjulgeolekust räägiti kui millestki uuest ja elitaarsestki, on ajastule omaselt kiiresti minevikuks saanud. President Toomas Hendrik Ilves on võrrelnud valdkonna plahvatuslikult kiiret arengut protsessiga, mis vähem kui sajandi eest iseloomustas õhujõudude arengut. Nii nagu õhulöögid ja -luure muutsid põhjalikult sõjaliste konfliktide olemust, ei saa praegu üle ega ümber infosüsteemidest.

«2007. aasta DDOS-rünnakud [hajusa teenusetõkestuse rünnakud] Eesti vastu olid kui keisri kaks tsepeliini: seni peaaegu tundmatu relv, mis tekitas tohutut vastukaja ajakirjanduses, aga tegelikult mitte kuigi palju kahju,» kirjutas Ilves aastal 2012 Diplomaatias.

Ehkki küberrünnakutena algelised, tagasid need Eestile võimaluse mitte ainult kaasa rääkida, vaid ka teema eestkõneleja olla. Seda initsiatiivi oleme edukalt kasutanud osana oma e-riigi kuvandist. Tallinnas asuvad NATO küberkaitsekeskus ja Euroopa Liidu IT-agentuur. Küberjulgeoleku strateegias aastani 2017 oleme seadnud ambitsioonika eesmärgi olla valdkonnas tehtava rahvusvahelise koostöö üks juhtriike.

Pronksöödest mäletame küllap lihtsalt arusaadavaid probleeme netipankade ja portaalidega. Ei pea olema infotehnoloogiaekspert, mõistmaks, milline hüpe on kaheksa aasta jooksul sooritatud. Piltlikustades: tsepeliinidest on ammu saanud lennukid. Vaatame või, kuidas on selle aja jooksul muutunud taskus olev mobiiltelefon.

Küberkaitse puhul saame kasutada harjumuspäraseid märksõnu. Vundamendiks on väärtused nagu demokraatia, avatus, läbipaistvus, ühiskonna teadlikkus ja kaasatus.

Nagu tänasest Postimehest saab lugeda, on Gruusia ja Ukraina sõjad näidanud, et meie suur idanaaber on kasvatanud oma suutlikkust viia läbi järjest keerukamaid ja mastaapsemaid operatsioone. Pole kahtlust, et Venemaa kuulub maailma võimekaimate hulka ka selles kategoorias, olles panustanud vastavasse arsenali nii ajusid kui ka ressursse.

Kõige radikaalsemaid mõeldavaid käike, nagu näiteks suurte infrastruktuuriobjektide hävitamine, pole Ukrainas tehtud. Kuid andmevargus ja infooperatsioonid riigivõimu diskrediteerimiseks on laialt kasutusel. Viimaseid aitas näiteks Ukrainas läbi viia nimetamisväärselt suur ühtne keeleruum: küberlahingud ei tunne teadagi riigipiire ning seda asjaolu saab ära kasutada. Soodustav tegur on korruptsioon, mis tagab ründajale hõlpsaid võtmeid tagauste avamiseks.

Laias laastus saame ka küberkaitse puhul kasutada harjumuspäraseid märksõnu. Vundamendiks on väärtused nagu demokraatia, avatus, läbipaistvus, kogu ühiskonna teadlikkus ja kaasatus. Selle lihtsa tõe meeldetuletamine võikski olla keskne vastus küsimusele, mida meie saame Ukraina küberkonfliktidest õppida.

Kuigi küberjulgeolek on leidnud Eestigi kaitsepoliitikas olulise koha, väärib lisaks rõhutamist, et hoolimata kasvanud vajadusest kaitsta virtuaalset, peame kaitsma ka oma füüsilist ruumi. Ühe peamise eesmärgina just sedasama e-Eestit kaitstes.