Kaasav haridus astub Eestis esimesi samme ja on selge, et tahtes kasvada tervemaks, tugevamaks ja taiplikumaks ühiskonnaks, ei ole meil teist teed, kui sellega sügavamalt edasi tegeleda, kirjutab Randvere kooli direktor Leelo Tiisvelt.
Leelo Tiisvelt: erivajadusega laps tavaklassis? Jah, see on normaalne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimsi poolsaare idaküljel asuvas Randvere külas on ligi 1700 elanikku ja siin tegutseb 285 õpilasega kuueklassiline kool. Väikese kooli teeb eriliseks see, et nii õpitingimused, personal kui ruumilahendused on sobilikud ka haridusliku erivajadusega laste õpetamiseks.
Haridusliku erivajadusega on õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired vm toovad kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses jne. Ehk lühidalt – nad vajavad abi, mida tavaline õpilane ei vaja, ja toetust, mida tavaline õpetaja sageli ei suuda pakkuda.
Paremad võimalused kõigile lastele
Kaasava hariduse põhimõtete järgi peaks iga laps saama kvaliteetse hariduse kodu lähedal asuva kooli tavaklassis koos tavaliste õpilastega. Eestis oleme sellel teel tegemas alles esimesi samme, kuid on selge, et tahtes kasvada tervemaks, tugevamaks ja taiplikumaks ühiskonnaks, ei ole meil teist teed.
Sama selge on, et see tee ei saa olema kerge, kuid oma kogemuse põhjal julgen öelda, et see pole kindlasti ka võimatu. Teised riigid ju suudavad!
Poolas näiteks on võimalik kaasava hariduse printsiipe järgida. Külastasin kevadel kooli, kus isegi kõnetud lapsed õppisid koos teistega. Keegi ei teinud välja, et kõnetu õpilane (nt autismi puhul) koos abiõpetajaga oma asja õppis. Mis meil puudu jääb?
Haridusliku erivajadusega laste jaoks on n-ö tavaliste lastega koos olemine ülimalt tähtis, sest võimaldab neil enamate eakaaslastega suhelda, kogeda uusi olukordi, saada positiivset tagasisidet. See kiirendab nende tavaklassidesse integreerumist, mis on ju üks kaasava hariduse eesmärkidest. Kui laps saab hakkama tavaklassis, siis saab ta hakkama ka igapäevaelus.
Loomulikult ei ole üleminek kerge. Kahe aasta jooksul on Randvere koolis selleni jõudnud viis õpilast. Nad kõik on vajanud esimese tavaklassiaasta jooksul toetust, kuid oluline on mitte alla anda. Praktika näitab, et asjatundjate, vanemate ja kooli ühine otsus see pingutus ette võtta õigustab end.
Ettevalmistus eluks
Erinevate olukordadega toimetulemist õpetab kaasav haridus ka tavalistele lastele. Nad õpivad varakult, et nende ümber on teistsuguseid inimesi, kes näevad natukene teistmoodi välja või ei järgi muidu harjumuspäraseid käitumismustreid. Oleme lapsevanematelt saanud palju positiivset tagasisidet, sest nad näevad, et ka nende laste silmaring ja maailmapilt avardub. Samuti kasvab empaatiavõime.
Ma ei ole veel kordagi kuulnud, et Randvere koolis kedagi oleks erinevuse pärast narritud. Küll olen kohanud olukorda, kus mõnd erivajadusega last peljatakse, sest ta näeb teistmoodi välja või käitub tavalisest vahetumalt. Koolipsühholoogi abiga saame laste hirmudest sujuvalt üle. Erinevuste mõistmine ja nendega kohanemine vajab selgitamist ja see on normaalne osa kaasava kooli õppetööst.
Kahjuks ei võimalda seadustik kaasava hariduse põhimõtteid sajaprotsendiliselt rakendada, sest riikliku ja riikliku lihtsustatud õppekava mahud on erinevad, ega võimalda täielikult ühes tempos liikuda. Seetõttu õpivadki haridusliku erivajadusega lapsed Randvere koolis ühe kuni nelja õpilasega väikeklassides, kuid osalevad oskustundides, nagu kehaline kasvatus ja tööõpetus, ning vahetundides ja enamikel kooliüritustel koos teiste lastega.
Erivahendeid vajavad nii tava- kui ka erikoolid
Kaasavat haridust peetakse kulukaks – see nõuab vahendeid. Kõrgemale korrusele pääsemiseks võib vaja minna lifti, õppetööks on vaja erinevaid arendavaid mänge, spetsiaalseid õppematerjale ja -vahendeid. Samuti on vaja inimesi: logopeede, eripedagooge, psühholooge, kooliõde, mõnel puhul terapeute. Enamikku arendavatest mängudest saavad kasutada ka tavaõpilased ja neilgi on vahel vaja tugistruktuure.
Erivajadusega laste paigutamine erikooli tähendab samuti eripersonali palkamist, vahendeid ja hooneid. Kallis on see nii ühest kui teisest nurgast vaadates. Aga nii väike oma riik ongi kallis.
Kaasates haridusliku erivajadusega lapsed tavakooli, kus on võimekus ja valmisolek nende võimetele vastavat kvaliteetset haridust pakkuda, saavad nad palju parema ettevalmistuse eluks. Seeläbi saavad nad ka tulevikus ühiskonnale suurema panuse anda, kui vaid isekeskis õppides ja elades.
Tõsiste juhtumite puhul on spetsiifilise suunitlusega koolid loomulikult omal kohal, kuid suurem või väiksem hariduslik erivajadus on 26 000 õpilasel ehk ligi viiendikul kõigist põhikoolis või gümnaasiumis käivatest noortest. Enamasti ei ole see vajadus silmapilguga tuvastatav, vaid vajab pikemaajalist jälgimist.
Sealjuures ei tohi unustada, et erivajadus võib olla ka eriline andekus. Sestap on oluline, et vajalikud tugisüsteemid oleksid olemas juba alates lasteaiast. Samuti peaks õpetajakoolituse lahutamatu osa olema eripedagoogika, et õpetajad oskaksid oma igapäevatöös sekkumist vajavaid olukordi märgata ning nendega toime tulla.
Teame omast käest, et haridusliku erivajadusega õpilasi on võimalik tavaklassi integreerida. Kõigi õpilaste ühised kontserdid ja esinemised on tervele kogukonnale oluliseks positiivseid emotsioone pakkuvaks sündmuseks. Meie erivajadustega laste muusikaringi bänd saatis hiljuti laulja Teele Viirat. Meie jaoks on see normaalne ja ma usun, et lähimate aastate jooksul saab see normaalsuseks terves Eestis.
Jälgi kolmapäeval alates kell 10.00 www.postimees.ee vahendusel konverentsi «Kaasav haridus – kõikide laste huvides!»