:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2015/08/25/4418413t1h67ec.jpg)
Elan teist aastat Eestis. Tunnen, et olen hakanud muutuma. See tekitas paanikat: äkki kaotan oma venemaavenelase identiteedi ja muutun eestivenelaseks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: mille poolest erinevad Eesti ja Venemaa venelased?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga kes need eestivenelased üldse on? Et mitte olla subjektiivne, pöördusin selle küsimusega oma sõprade ja tuttavate poole, kes elavad juba aastaid Eestis. Palusin neil nimetada Venemaa ja Eesti venelaste viis erinevust. Sellest miniküsitlusest võttis osa nii venelasi kui ka eestlasi, õppejõude ja ministeeriumiametnikke, saadikuid ja linnaosavanemaid, keskerakondlasi, reformierakondlasi ja parteituid.
Paljud märkisid, et Venemaa ja Eesti venelastel on rohkem ühist kui erinevat. Näiteks lugemisarmastus, aktiivne huvi maailmapoliitika vastu, püüd hoolitseda oma laste eest ja seada nende elu heale rajale veel enne pensionileminekut.
Nagu Venemaal nii jagunevad ka Eestis kõik venelased kahte rühma. Ühed arvavad, et Venemaal läheb kõik hästi ja Putin on suurepärane juht. Teised on kindlad, et Venemaal on kõik halvasti, Putin tuleks aga kohtu alla anda. Siit algavad ka erinevused.
Loomulikult on kõik need arvamused üldistatud. Täiesti võimalik, et Tallinna venelased sarnanevad rohkem Peterburi kui Narva elanikega.
Loomulikult on eestivenelased väga erinevad. Leidub venelasi, kes on täielikult lõimitud, omandanud eesti keele, tegelevad edukalt äriga või teevad poliitilist karjääri. Paraku on neid üsna vähe. Isegi Tallinna munitsipaaltöötajate seas leidsin ma alla kümne protsendi vene ees- või perenimega inimesi. Tallinn on aga ju Keskerakonna kindlus ja see erakond on tuntud kui venekeelsete elanike huvide kaitsja. Ometi nad neid enda juurde tööle väga innukalt ei võta. Võib-olla on asi selles, et venelastest töökohataotlejad oskavad halvasti riigikeelt.
Paljud eestivenelased ei taha, ei suuda ega kavatsegi Eesti ühiskonnaga lõimuda. Internetis nad lausa võistlevad, kes vihkab rohkem Eestit ja kes armastab rohkem Putinit. Paljude seas on levinud arvamus, et emake Venemaa on jätnud nad saatuse hoolde, otsekui üksikule saarele. Sellised eestivenelased usuvad, et kuuluvad suure rahva sekka. Ometi on Eesti ja Venemaa venelaste vahel erinevusi.
Euroopa lähedus
Mõistagi on 25 aastat elu Eesti iseseisvuse ja kiire lõimimise tingimustes Euroopaga tugevasti mõjutanud venelaste mentaliteeti. Võtame kas või sellise kategooria nagu hirm. Eestivenelased ei karda Euroopat, ülemusi ega oma tuleviku pärast. Venemaavenelased ei usalda Euroopat, lipitsevad ülemuste ees ja näevad tulevikku sünge ja ennustamatuna.
Minu vestluskaaslased nentisid üksmeelselt, et eestivenelased on viisakamad, vaoshoitumad, täpsemad ja teokamad kui venemaavenelased. Euroopa lähedus võimaldab eestivenelastel rohkem maailmas reisida. Aktiivne kümblus teises kultuuris muudab inimeste harjumusi ja olmekombeid.
Eestivenelased on käitumise poolest vabamad, kuid emotsioonide väljanäitamise poolest talitsetumad. Eestlaste põhjamaine iseloom on venelasi mõjutanud: eestivenelased ei ole nii külalislahked kui venemaavenelased, eelistavad sõpradega kokku saada kohvikus, käivad üksteisel kodus külas harva. Samuti märkisid küsitluses osalenud, et kohalikud venelased ei lehvita rahapakkidega, ei osta vingeid masinaid ega kalleid kasukaid. Eestivenelannad ei paku meigiga üle ega eputa kuurortides kallite ehete ja kõrgete kontsadega.
Ma olen nende hinnangutega täiesti nõus. Need kattuvad minu enda tähelepanekutega. Loomulikult on kõik need arvamused üldistatud. Täiesti võimalik, et Tallinna venelased sarnanevad rohkem Peterburi kui Narva elanikega. Aga üks asi on vaieldamatu: Eesti venekeelne elanikkond on Venemaast isoleeritud ning see mõjutab kindlasti kohalike venelaste iseloomu.
Sel mõjul on nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Ma olen märganud, et eestivenelased ei ole nii altid ette võtma avantüüre, peavad paremini lubadustest kinni, viivad järjekindlamalt ellu kavandatud plaane. Nad on oma ennustatava käitumise poolest lausa igavad.
/nginx/o/2015/12/01/4756591t1h462c.jpg)
Iseloomujooned
Meie, venemaavenelased, oleme isegi turumajanduse tingimustes säilitanud kaasasündinud rahvuslikud iseloomujooned. Meile meeldib, kui on hirmus ja lõbus. Meile ei paku pinget ehitada tammi. Me parem ootame uputust, siis aga päästame kangelaslikult uppujaid. Meile ei paku pinget iga päev tööd teha. Me jätame parem kõik viimasele päevale, siis aga läheme leili ja rügame 24 tundi ööpäevas järjest. Meile meeldib tekitada probleeme ja siis neid lahendada. Töö ilma kangelastegudeta pole meie meelest töö.
Veel olen tähele pannud, et eestivenelastel on vähenenud agressiivsus. Nägin kunagi pealt kaklust ühes Eesti külas. Külalised Valgevenest alustasid kähmlust kohaliku venelasega. Sealsamas seisnud teised venelased jälgisid ehmunult löömingut, siis aga jooksid politseid kohale kutsuma. Ehh, oleksid nad meie külla sattunud! Seal oleks löömingus kaasa löönud kõik, kel vähegi rusikas tõuseb.
Minu meelest on ainult Venemaal muutunud rusikavõitlused naaberkülade vahel rahvuslikuks traditsiooniks. Kaklevad omavahel isegi naabertänavate elanikud ja naaberhoovide patsaanid. Löömingud käivad põhimõttel: siin on meie omad, seal võõrad. Venemaal on ikka otsitud, kellega kakelda, ja aina vaenlasi välja valitud. Aga Eestis on venelaste agressiivsus kahanenud niivõrd, et nad vaid paiskavad solvanguid Eesti poliitikute pihta Delfi venekeelses portaalis.
Tõsi, vestlesin ka ühe venelasega, kes on lõpetanud Tallinna ülikooli ja töötab praegu Soomes. Tema ootab aega, mil Venemaa tankid jõuavad Narva. Siis kavatseb ta tagasi tulla Tallinna ja õiendada arved õppejõududega, kes panid talle halbu hindeid ainult selle eest, et ta on venelane. Kuid Eesti vene noored on täiesti Euroopaga ära harjunud. Mulle tundub, et Eestit nad väga ei armasta. Küll õpitakse inglise keelt ja unistatakse tööst Inglismaal või Norras.
Silmaring
Samuti paistavad eestivenelased silma poliitilise naiivsuse poolest. Nad usuvad tingimusteta kõike, mida räägivad Moskva telekanalid. Venemaavenelased on palju kriitilisemad. Ma võrdlesin kommentaare ja arvamusi Putini kohta Delfis ja uudistesaidil «V Tomske». Eestis tuleb kaheksa positiivse kommentaari kohta kaks negatiivset. Minu kodukandis Tomskis tuleb Putinist kõneldes kaheksa negatiivse kommentaari kohta kaks positiivset.
Minu poeg õppis pool aastat ühes Tallinna vene gümnaasiumis. Talle anti ülesanne viia läbi tund teise klassi õpilastega vene folkloori teemal. Poeg astus laste ette ja esitas mõistatuse: «Pealt kaunike, seest vägev, kaitseb Venemaad. Kes see on?» Pooled lapsed vastasid kooris: «Putin!» Poeg pidas mõistagi silmas muistset vägilast. Kui minu lapselapse klassis Tomskis paluti nimetada vene vägilasi, siis vastasid lapsed nii: «Batman, Superman, Magneto, Shrek … Ilja Muromets.» Nii et Tomski õpilased on maailmakultuuriga paremini kursis.
Vestlesin Tallinna Vene kultuurikeskuses ühe vanamammiga. Ta sai teada, et olen põgenik Venemaalt, ja kukkus ohkima: «Oi, miks te sealt ometi põgenesite? Ma käin sageli Venemaal ja ei ole seal küll midagi hirmsat näinud.» Selliste mammidega on väga raske vaielda. Just nendesugused viskasid hagu lõkkesse, millel põletati Jeanne d’Arc ja Giordano Bruno. Ise arvasid muidugi, et teevad õigesti.
Nad usuvad, mida võimud räägivad, ega tahagi näha seda, mis ei klapi kokku nende arusaamisega heast ja halvast. Häda on selles, et niisugused mammid kirjutasid 1937. aastal kaebekirju NKVD-le ja andsid teada, et naaber riputas Stalini portree otse tualetiukse vastu. Naaber saadeti Siberisse. Mammi oli aga rõõmus, et paljastas rahvavaenlase. Jah, selline nõukogude minevikust pärit vene segment on Eestis samuti olemas.
Vene kultuur
Mind on üllatanud ka eestivenelaste tagasihoidlik nõudlus kvaliteetse kultuuri järele. Vene teatris tuuakse lavale halle, igavaid, ilmetuid tükke. Teatrikriitikud halavad. Vaatajad aga aplodeerivad tormiliselt. Muidugi, kui inimene pole kunagi ehtsat võid söönud, on talle ka margariin või mis või. Nii petetaksegi Vene teatris vaatajaid, tõelise kunsti asemel pakutakse labaseid võltsinguid. Aga vaatajad rõõmustavad.
/nginx/o/2015/12/01/4756573t1h218b.jpg)
Paremini ei ole asjad Vene kultuurikeskuses, kus valitseb täielik kunstiline isetegevus, kehvad vaatemängud ja KVN. Viibisin kunagi vene KVNi konkursil. Kõik võistkonnad heitsid nalja purjus soomlaste üle ja kiitsid taevani Savisaart, kes, muide, istus tookord saalis. Millise koha peal oleks tulnud naerda, sellest ma aru ei saanudki.
Kohalikud venelased ei ole minu meelest kuigi uudishimulikud. Venemaal arutatakse lakkamatult uudiste üle: kes, kus, kellega, millal? Rahvusvahelised uudised on midagi, mida Venemaal ollakse valmis neelama nii päeval kui ka öösel. Eestis tunnevad venelased huvi ainult kohalike uudiste vastu. Mis toimub ÜROs ja Iraanis, neid eriti ei eruta. Seepärast tundub mulle, et venemaavenelastel on palju laiem silmaring, entsüklopeedilised teadmised ja nad on valmis arutama mis tahes küsimusi.
Mis saab edasi? Kas eestivenelased muutuvad omaette etnoseks, lahustuvad täielikult Eesti ühiskonnas või säilitavad oma rahvusliku identiteedi? Vastuse saab anda vaid tulevik. Kuid Saksamaa, Prantsusmaa ja USA kogemus, kus vene diasporaa on olnud juba üle saja aasta, näitab, et kui on olemas soov ja tahe, siis lõimuvad venelased edukalt kohalikku kogukonda ega kaota seejuures oma vene nägu, see tähendab keelt, kultuuri ja traditsioone. Katsed saavutada oma rahvusele eristaatus lõpevad tavaliselt kodusõjaga. Või siis getoga.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.