Siim Kallas.

FOTO: Liis Treimann.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas hoiatab vanade ja noorte vastandamise eest Eesti ühiskonnas ja poliitikas.

Mul on hea meel, et Sven Mikser on tõusnud erakonna etteotsa. Nii võimete kui ka väärtuste poolest väärib ta kuulumist Eesti juhtivate poliitikute hulka. Mulle ei meeldi sotsialistlikud vaated, aga olen valmis nende üle vaidlema. Samuti, nagu lähiajalugu näitab, on riigi asjade korraldamisel alati võimalik leida erinevate vaadete vahel kooskõlastatud lahendusi. Ei ole tõsi, et sotsiaaldemokraadid on valitsuses olnud jõuetud nooremad partnerid. Mitmed poliitilised lahendused on kujunenud viimasel kümnendil just nende tahtmist mööda. Sisukas poliitiline väitlus erinevate vaadete vahel on teretulnud.

Mis mind aga häirib, on uuesti poliitilisse keskustelusse tulnud noorte ja vanade vastandamine. See on ohtlik tee. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Mikser ise, otsustades tema intervjuude ja artiklite põhjal, tahab endast kui «noorest» teha ühte oma poliitilist edukaarti. Seda teemat on meeleldi hakatud käsitlema. Üks ajakirjanik väitis, et poliitik, kes on üle viiekümne, on juba vanaraud, «vana». Kellelegi soovitatakse «elueliksiiri», sest ta vajaks noorendamist.

On võimalik pikalt arutleda, kes on noor ja kes on vana. Minu isa läks pensionile 60-aastaselt, aga minu ema töötas aastaid üle 70. Winston Churchill valiti Suurbritannia etteotsa, kui ta oli 65 aastat vana, ja ta juhtis oma riiki sõjas viis aastat. Konrad Adenauer valiti Lääne-Saksamaa kantsleriks, kui ta oli 73, ja ta juhtis oma maad 14 aastat.

Eesti rahareformi tegijatena paistsid silma tõepoolest väga noored rahandustegelased, aga meiega koos töötasid ja suure panuse andsid akadeemikud Hagelberg ja Mereste ning üle 80-aastane Rudolf Jalakas.
Lihtsalt, kui me tahame kellegi vanuse kaudu kindlaks määrata tema võimekust, põrutame täie kiirusega sohu. Otsuseid inimeste töölevõtmise, ametissenimetamise, edutamise ja vallandamise kohta saab tänapäeval teha ainult võimekuse põhjal. See on moodsa aja põhimõte. Kindlasti ei saa vanus olla määravaks otsuse aluseks.

Miks mind häirib «noorte» ja «vanade» vastandamine kui poliitika osa? Kõik me ju tahame olla kui mitte just igavesti noored, siis vähemalt nooruslikud. Mis saab olla selle vastu, kui noori edutatakse ja ergutatakse! Aga mida need ülejäänud sellest mõtlevad? Need, kes pole enam noored?

Oleme seda juba ühel ajal näinud. 1990ndate aastate keskel oli Eestis tõesti väga palju noori juhtivatel kohtadel. Selleks oli kaalukaid põhjusi. Probleem oli aga selles, et mõtteviis «noor on igal juhul parem kui vana» kandus mehhaaniliselt kõikjale, ka valdkondadesse, kus selle kinnituseks üldsegi tõestust polnud. Näiteks haridusse, tervishoidu, igat tüüpi ärisse, avalikesse teenustesse.

Tõrjuti inimesi, kes olid vaid üle viiekümne ja kindlasti veel täies loomisjõus. See tõi kaasa suure hulga kibestunud inimesi, tekitas rahulolematuse ühiskonna korraldusega, rahulolematuse riigiga, mida oleks olnud võimalik ja vajalik vältida.

Sellist asja ei tohi juhtuda. Noori ei saa vanadele vastandada.

Pealegi – elanike hulgas kasvab vanemate inimeste osakaal. Kuidas on võimalik ühiskonna asju korraldada, käsitledes üha suuremat osa inimesi ainult kui koormat ühiskonnale?

Koormana käsitlemine on vale seetõttu, et nii jagame oma ühiskonna kaheks: kasulikuks ja vajalikuks ning kasutuks ja ebavajalikuks.

Tegelikkus on praegu aga selline, et ilma vanema elanikkonna osa (kellest suurem osa on pensionärid) nõusolekuta on raske ühiskonda korraldada, mingeid muudatusi ellu viia, riiki valitseda. Moodustavad vanemad inimesed ju arvestatava osa valijaskonnast, pealegi sellise osa, kes on elus üht-teist näinud ja kes tähelepanelikult jälgivad, mida räägitakse raadios ja televisioonis, mida kirjutavad ajalehed.

Paljud inimesed soovivad teha jõukohast tööd nii kaua kui võimalik. Mitte kõik. Aga nendele, kes seda soovivad, peaks seda võimaldama. Muidugi eeldusel, et inimene oma tööga hakkama saab. Kedagi ei peaks vanuse pärast minema ajama, aga kedagi ei pea ka kunstlikult ühegi koha peal hoidma.

Alles hiljaaegu oli valdavaks hoopis teistsugune seisukoht: saadame inimesed varem pensionile, siis tekib vabu töökohti noorematele. Prantsusmaa äsjastes protestides pensioniea tõstmise vastu oli see väide laialt käibel.

Aga kui inimene töötab, siis ta loob väärtusi ja annab oma panuse ühiskonna ülalpidamisse, mitte ei ole ise ülalpeetav. Pole ka tõestatud, et tööpuudus varasema pensioniea puhul eriti väiksem oleks.

Enamik vanemaid on ühtlasi ­lapsevanemad ja vanavanemad. ­Mida aeg edasi, seda rohkem tahame, et meie lastel ja meie lastelastel läheks hästi. Tahame, et meie lapsed ja ­lapselapsed elaksid vabas ühiskonnas, et ükski kuri jõud ei tungiks neile kallale.

Tahame, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid hea hariduse, et neil oleks tööd ja sissetulekut, et nad saaksid takistusteta reisida.

Need on punktid, mille elluviimiseks on vanem põlvkond alati valmis noorema põlvkonnaga kokku leppima. Ühiskond, kus osatakse kõige otstarbekamalt rakendada erinevate inimeste, nii noorte kui vanade võimeid, on tulevikus kõige edukam.

Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas väljendab selles artiklis oma isiklikke seisukohti.