Juhtkiri: igale kilplasele oma aken, igale külale oma ujula

Mõttekoda Praxis, kes on varemgi andnud kiiduväärt analüütilise pilgu Eesti ühiskonnale, on saanud valmis analüüsi, kuidas on Euroopa struktuurivahendid mõjutanud Eesti regionaalarengut. Teisisõnu seda, kuidas on Euroopast tulnud raha aidanud kaasa, et Eesti eri piirkondades elu edenemist ja selle võrdsemaks kujunemist on osatud suunata. Paraku selgub, et rahast üksi jääb sihi saavutamiseks väheks. Kui koostegutsemiseks vajalikku turvatunnet, tahet või oskust napib, on olukord nagu Kilplas akende ehitamisega: kui igaüks ehitab oma akna, ei ole majale sellest lõpuks suurt kasu, vaid pigem vastupidi.

Viimase seitsme aasta jooksul on Eesti vallad ja linnad saanud Euroopa Liidu toetusrahast neli miljardit eurot. Põhjusi, miks ei osata Euroopast saadud raha kõige targemal moel kasutada, on laias laastus kaks. Mõlemad on valdade ja linnade vajadusi arvestades mõistetavad, kuid riigi vajadusi üldisemalt silmas pidades võib neid ometi näha raiskamisena.

Esimene põhjus puudutab omavalitsuste konkurentsi, mille põhjusena võib omakorda osaliselt näha ebakindlust tuleviku suhtes. Kõige parem näide selle kohta on koolivõrgustik. Vallad on kolmekordse probleemi ees. Riigi tasandil tajutakse selge nägemuse puudumist, regionaalselt kardetakse, et kooli kadumine on üks komponent, mis viib valla väljasuremiseni, ja kohalike inimeste huve arvestades on igal vallaesindajal surve seista selle eest, et just tema valda jääb kool alles. Isegi kui kaks vallajuhti saavad omavahelises arutelus aru, et mõistlik oleks üks kahest koolist sulgeda ja teise selle võrra enam investeerida, ei leia vallavolikogudes need ettepanekud heakskiitu. Kuni vallad ei taju riigi laiema strateegia turvalisust ja neil ei ole kindlust selle toimimisse, jääb kestma «igaüks enda eest» põhimõte, isegi kui kõik saavad aru, et «üks kõigi, kõik ühe eest» oleks palju perspektiivikam.

Teine põhjus, miks ei ole Euroopa raha sageli ehk mitte kõige otstarbekamat kasutust leidnud, tuleneb sellest, et raha küsitakse selle jaoks, milleks on võimalik saada, mitte selle jaoks, milleks tegelikult vaja läheks. Kui aga võimalus käib enne vajadust, siis on ka paratamatu, et valdkondades, kus tähelepanu ja rahasüsti oleks vaja, seda ei ole, ja seal, kus saaks ka ilma, seda on.

Tõsi, on ka näiteid valdkondadest, kus valdade ja linnade koostöö on hästi sujunud. Üks puudutab veemajandust ja selleks tehtud investeeringuid. Tõsiasi, et pankadelt on koos tegutsedes omafinantseeringuks lihtsam laenu saada, aitas omavalitsustel koostöös kokkuleppele jõuda.

Kuid peamine küsimus on jäänud lahendamata: Eesti regionaalarengu eesmärk on olnud vähendada Harjumaa osatähtsust teiste maakondadega võrreldes. Praxise analüüs tõdeb, et ehkki kõigis maakondades on läinud elu seitsme aasta jooksul paremaks, ei ole maakondade erinevused sellest hoolimata vähenenud. Küsimus ei ole ju selles, nagu tuleks elu Harjumaal muuta viletsamaks, küll aga selles, et teisi maakondi enam järele aidata. Võtmesõnu selle eesmärgi saavutamiseks on kolm: riiklik strateegia, omavalitsuste usaldus selle strateegia vastu ja sellest tulenev suurem koos tegutsemise soov.