Juri Felštinski

FOTO: Erakogu

Putini kättemaksuks Türgile võib saada Kurdistani iseseisvuspüüete toetamine, ent kuna see on keeruline ja aeganõudev ettevõtmine, kiusab Putin seni Erdoğani enamasti pisiasjades, rääkis vene ajaloolane Juri Felštinski intervjuus Taavi Minnikule.

Kirjutasite septembris (vt Juri Felštinski «Miks otsustas Putin avada «teise rinde» Süürias», PM 15.09), et Putin on end ise roti kombel nurka ajanud. Kas islamiäärmuslastest lähtuv terrorioht ning hiljutised ohvriterohked terrorirünnakud Pariisis, Siinai poolsaarel jmt annavad Putinile nüüd võimaluse sealt välja tulla?

Putin on end nurka ajanud, kuid probleem on selles, et ta ise seda ei tea. Märtsis 2014 avas Venemaa uue peatüki oma ajaloos, alustades sõjalist agressiooni Ukraina vastu. Vähemalt Putini jaoks jäi see kampaania edukalt lõpetamata. Peatudes Krimmi poolsaare ning osa  Donetski ja Luganski oblasti hõivamise järel, otsustas Putin suvel mitte alustada Ukraina vastu täiemastaabilist sõda, vaid läks 30. septembril 2015 Süüriasse, kus on aasta ringi suvi.

Selge, et sõjategevuse aktiveerumine Süürias on viinud uute terroriaktideni. Alguses Egiptuses, kus lasti õhku Vene reisilennuk, hiljem Pariisis. Kuid leevendada Pariisi terrorirünnaku tõttu Venemaa-vastaseid sanktsioone oleks kummaline ja ma ei usu, et see on reaalne. Pigem vastupidi: Venemaa poliitika Süürias on sedavõrd lääneriikide huvide vastu, et see võib kaasa tuua vaid uusi sanktsioone.

Venemaa poolt okupeeritud Ukraina territooriumi ei unusta ega anna andeks keegi – ei Ühendriigid, Euroopa ega Ukraina. On väga tähtis mõista, et Ukraina saatus oleneb esmajoones ukrainlastest, mitte USAst või Euroopast ning isegi mitte Venemaast, ehkki Putin ise ei loe Ukraina küsimust lahendatuks ning loodab, et talle avanevad tulevikus uued võimalused selle riigi hõivamiseks. Muide, sama kehtib ka Valgevene kohta, kus Venemaa soovib laiendada oma sõjalist kohalolekut.